Kes ütles, et töö teeb õndsaks?

Kui palju tunned Sina inimesi, kes ütlevad, et nende töö teeb neid õnnelikuks? Või isegi kui nad tööga tõesti rahul on, ei viriseks ebapiisava palga, liigse koormuse, tobeda töökorralduse või mõistmatute ülemuste üle?

Sellist idülli juba naljalt ei kohta. Tööga õnnelikuks saamine oleks justkui mingi imeline privileeg, defitsiit, mida leti alt jagatakse vaid vähestele väljavalitutele. Ja seejuures jääb arusaamatuks, milliste teenete eest? On need tutvused, õiged valikud, õnnelik juhus, tohutud püüdlused ja pingutused või segu kõigist neist.

Arvan, et olen oma uurimustöödes tegelikult päris lähedale jõudnud saladusele, mis siis ikkagi inimesed oma töös õnnelikuks teeb;). ühest vastust loomulikult pole, kuid on mõned kindlad märgid, mida järgides ei eksi teelt.

Niisiis on meie kõigi sees olemas päris selge kujutlus sellest, milline peaks olema unistuste töökoht. Pahatihti pole me lihtsalt selle üle mõelnud, et mis meid rõõmsaks teeb. Mis meid innustab ja sütitab, millist tunnustust vajame, milline võiks olla töö sisu, keskkond jne. Tulemuseks võivad olla juhuslikud või ka valed valikud, mis küll kannavad meid üldtunnustatud edumudeli suunas, ent mille saavutades tunneme end ikka kuidagi petetuna.

Seda tuleb sageli ette, et inimesed, kes töötavad justkui heal kohal, saavad keskmisest kõrgemat palka ja hüvesid, omavad liisinguautot, eluasemelaenu ja kuuluvad ka igal muul moel tublide ja edukate kilda, tunnevad selle elustiili juures siiski mingit kummalist tühjust. See kõik ei tundu sugugi nii hea, kui kaugelt vaadates paistab.

Lähemalt uurides selgub, et nad ei saa ennast oma töös piisavalt realiseerida või nende parimad omadused ei avaldu soovitud moel. Vahel imeb töö liiga palju elumahla neist välja ja ei jää energiat millegi tähenduslikuga tegeleda. Või siis see ema soovitus: "mine ikka juristiks õppima, see on tasuv"?, on küll osaliselt tõsi, ent samas ei lase see tunda end vajaliku, loova ja inimlikuna.

Alati ei ole ka töö kõiges süüdi, vaid inimesed ise omistavad sellele liiga suurt tähtust. Justkui peakski kõik hea ja ilus nende ellu läbi töö tulema. Sugugi mitte. Palju tähtsam on see, et eluratas oleks tervikuna paigas - et seal oleks terveid ja mõnusaid suhteid lähedastega, aega iseendale, hobisid, hingekosutust ja mida kõike veel. Ennast ainult läbi töö indentifitseerides kaotame me inimesena ääretult palju ja lõpuks kuivetume - kui meil pole enam aega millegi muu jaoks kui ainult töö ja kui meie enim kasutatud sõna on "kiire"?.

Nojah, kerge öelda, aga kuidas seda tööandjale serveerida, kes nõuab pidevat ületöötamist? Kuidas siis karjääri teha, kui töö polegi elus number üks, küsivad nii mõnedki. Selleks, et saada heaks töötajaks, peame ju oleme pühendunud, õpihimulised, tulemusele orienteeritud, meeskonnamängijad, kiiresti reageerivad, sihikindlad, pingeid taluvad ja mida kõike veel. Sealjuures nautima loomulikult oma valdkonda ja tahtma anda endast parimat.

See kõik on õige, aga ainult siis, kui on tasakaalus kõige muuga. Mida iganes me ka ei teeks, seda tuleb teha pühendunult, see ei saa olla vastuolus meie väärtustega. Seal peab olema ka piisavalt vaheldust ja vabadust meid puudutavates otsustes kaasa rääkida ning tunnustust. Aga mitte igasugust, vaid just meile sobivat. Seal peab olema ka puhkust ja aega taastumiseks ning seda ilma süümepiinadeta.

Niikaua, kui see pole nii, ei tohiks leppida ja jäädagi istuma oma ebarahuldava valiku otsa.

Karjääri all ei mõisteta ammu enam liikumist alt üles. See on ka liikumine valdkonnast valdkonda, ametikoha sisene arenemine ja kasv, kannapöörded elus, alustamaks sellega, mida tegelikult oleme teha tahtnud. Olgu see siis nii pöörane nagu piparmündipõldude harimine üritusturundaja käe läbi või kokaraamatu kirjutamine IT eksperdilt. Karjäär võib olla ka liikumine üha suurema isikliku vabaduse suunas - eraettevõtlus, kaugtöö, töö vabakutselisena.

Tähtis on see, et meie tööstiil ei lammutaks meie sõprust iseendaga - et seal oleks jätkuvalt rohkem "ma tahan"? asju, kui "ma pean"? asju.

Tänapäeva tööturg on võimalustest tulvil rohkem, kui ei kunagi varem. Uusi ja põnevaid multifunktsionaalsust eeldavaid ametikohti tuleb juurde, pea igal alal on võimalik tippu jõuda ja silma paista, töötaja on üha rohkem ettevõttele partner kui kuulekas alluv jne. jne.

Selleks on vaja lihtsalt head enesetundmist, julgust ühes pühendumusega ja elukestva õppe pisikut, et liikuda oma unistuste töö poole.

Küll siis tuleb ka armastus.

Osale arutelus

  • Tiina Saar

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine