Kas ja keda tööturul diskrimineeritakse?

Möödunud nädalal tekitas nii Eesti kui Euroopa meedias laineid suitsetajate diskrimineerimine. Tööandjal on õigus jätta suitsetaja tööle võtmata.

Eestis puudutaks see ca kolmandikku tööealisest elanikkonnast. Päev hiljem pärast esimest meediakära Euroopa Komisjon küll parandas ennast ja rõhutas, et meedia olevat teemat vääralt tõlgendanud ja et ka suitsetajaid ei tohi diskrimineerida. Mitte kedagi ei tohtivat diskrimineerida.

Muidugi, nii see ju on, vähemalt teoreetiliselt. Kuid kas see ka tegelikkuses nii on, kas seadustel on jõud?

Laisalt loksuvas Euroopas on diskrimineerimine mõnus jutuaine, millel on siiski ka pikemaajalisem taust. Liberialismi ja patukahetsuse harjal koloniaalmaade ees ning ühiskonna vananemise ja reaalse tööjõu nappuse tõttu lõdvendasid lääneriigid 70ndail ja 80ndail oma immigratsioonipoliitikat, misjärel voolas Euroopasse sadu tuhandeid teisi rahvuseid, kelle järeltulijad on muutunud täna sotsiaalselt aktiivseks.

Tegelikult on sama juba juhtunud ka Eestis, samuti 70ndatel ja 80ndatel. Ainult veidi teistel ideoloogilistel, kuid samadel pragmaatilistel kaalutlustel. See protsess pole lõppenud, vaid järgnevatel aastatel üha hoogustub. Nüüd, kui ka meie sündivus on miinuses ja majanduskasv on teravndanud tööjõupuudust, süveneb üha enam ettevõtjate surve välistööjõu toomise vastu, põhjustades selgelt diskrimineerimist. Ametiühingute jätkuva madalseisu tõttu puudub ka tugev ja ühtne vastaline.

Nii Euroopas kui Eestis on rahvuse alusel diskrimineerimine olnud kuum kõneaine. Tööjõupuudus on seda hetkeliselt Eestis vaid jahutanud. Mõneti viimasel ajal isegi pööranud "” kuuldavasti nt suured jaekaubandusketid on hakanud eelistama kassiiridena Vene rahvusest naisi, kuna Eesti noored naised klienditeeninduses nii vajalikku vene keelt lihtsalt piisavalt rääkida ei oska. Samas on aga Vene noortel see emapiimaga kaasa antud, lisaks ka keskmisest parem eesti keele oskus, tänu Eesti ühiskonnas üleskasvamisele.

Kuigi ka ajakirjanduses jm on pidevalt juttu rahvuse alusel diskrimineerimisest, leian siiski, et teema käsitlemine on oluliselt üle võimendatud. Vähemalt tööturul küll. Kui sa ikka keelt ei oska, mida konkreetsel ametikohal vaja läheb, siis pole sul mingit põhjust tööd saada. Keel on üks eeldustest, töövahenditest. Palgata inimene ainult seepärast, et tegu on näiteks moslemi või mustanahalisega, unustades tema oskused ja võimed, on lihtsalt jabur ja usun, et praktikas selliseid juhuseid siiski ette ei tule.

Sarnaselt õõnes on ka sookvootide teema. Kui tasakaalustatus iseenesest on vajalik, siis eelkõige tuleb hinnata ikka inimese individuaalset panust ning selle alusel peaks toimuma ka valik ja väärtustamine.

Küll esineb minu meelest aga tõsiseid diskrimineerimisprobleeme ea alusel. Vanemad kui 45 aastat olid veel mõned aastat tagasi aktiivsest tööelust täiesti välja lõigatud ja ega neil praegugi avalikel konkurssidel noorematega võisteldes eeliseid ei ole. Kuigi peaks, kasvõi elukogemuse näol. Ka praegu ei ole harvad juhud, mil diskrimineerimine toimub avalikult ja avaldatud moel "” ettevõtete töökuulutustesse seatakse kandidaatidele vanuselisi piiranguid. Samavõrd keerukas olukorras on noored, so uued tööturule sisenejad.

Seega "” kui rahvuse ja soo alusel diksrimineerimisteema on paljuski vaid poliitiline ja sotsiaalne populism, siis tegelikku tähelepanu võiks pöörata hoopis tööjõu piiriäärsetele aladele "” nii verinoorte kui keskmisest vanemate inimeste kaasamisele aktiivsesse ja diskrimineerimisvabasse tööellu.

Osale arutelus

  • CV Online

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kopra talu – peopaik Mulgimaa ürgses looduses

Turismistaluna hakkas Kopra talu tegutsema 2000. aasta sügisel. Praeguseks on sellest kujunenud populaarne seminaride, konverentside, suvepäevade ja peoürituste pidamise paik. Kopra talu asub Viljandist 22 kilomeetri kaugusel Tuhalaane külas ning on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest.

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara