Intervjuu Aasta Sekretär 2005 võitjaga

Aasta Sekretär 2005 Tiivi Lind töötab Eesti Gaasis ühtekokku juba 7 aastat. Oma bossi teietab ta tänaseni, sest erinevate rollide segiajamist ei luba tõeliselt professionaalse sekretäri etikett.

Kuidas sa konkursile sattusid?

Esimest korda jõudis info Aasta Sekretäri konkursist minuni sekretar.ee portaalist. Nad saatsid otsepostmeili, mille peale hakkasin märkama ka raadioreklaame Star FM-s. Võtsin huvi pärast Daily Service kodulehekülje lahti ja täitsin ankeedi ära, olin juba saatmisnuppu vajutamas, kuid kustutasin siis kõik väljad, mõeldes "ma pole mingi esineja tüüp, see pole minu jaoks."? Eeldasin, et tunglemine on suur ja mina oma olematute lavaliste kogemustega ei löö kindlasti läbi. Siis aga julgustasid mu kolleegid mind osalema ja täitsin ankeedi uuesti. Seekord saatsin ära ka.

Suur oli mu üllatus kui Star FM hommikuprogrammist järsku helistati ja teatati, et pääsesin raadiovooru. Mäletan, et ootasin liinil oma küsimusi ja kuulasin kuidas mulle eelnev tüdruk pidi vastama mingitele väga lihtsatele erialastele küsimustele. Minult aga küsiti esimese küsimusena: "Mis on humanism?"? Ning teisena: "Kes sa oleks, kui sa poleks sekretär?"? Minu jaoks oli see kohutavalt raske küsimus, sest ma pole kunagi tahtnudki keegi teine olla.


Lõppvõistlusele jõudmine hirmutas ka?

Pisut ikka. Eriti siis, kui mu ülemus, kuuldes et ma finaali pääsesin, ütles: "Mine ja pane siis kinni!"? Teadsin et lähen sinna ju Eesti Gaasi marki kaitsma, mitte lihtsalt iseennast eksponeerima. Kodune ülesanne - mõelda välja oma firma huvitav tutvustus - pani ikka korralikult pead murdma. Gaas on ju nagu õhk, kuidas seda huvitavalt ja arusaadavalt laval esitleda? Rasket ja pikka juttu ei kuula ju keegi. Siis tulingi ideele esitleda gaasi kodusoojuse ja küpsetiste abil. Valge, pitiskestega põlle otsimiseks kulus pool päeva ja ikka tuli põllele, et see näeks välja just selline, nagu mina mõtlesin, pits juurde õmmelda.

Konkursile "mütsiga lööma"? minna ei tundunud aus oma ettevõtte vastu, seepärast proovisin kõik detailid hoolikalt läbi mõelda ja ette valmistada.

Kui lõpuks Venus Clubis olin ja esimene kord õhtujuht Allan Roosileht mu nime välja hõikas, käis põlvedest nõks läbi. Jõudis kohale, et enam pole võimalik tagasi pöörduda nüüd tuleb endast maksimum välja panna.


Mis konkursil kõige raskem tundus?

Need mängulised näidendivoorud olid väga huvitavad ja andekad. Grupis tüdrukutega etteasteid ette valmistades tuli ka väga hästi välja, kes mis tüüpi inimene on. Ei tea, kuidas me ise välja paistsime, kuid teiste lavastatud situatsioonid olid kõik väga toredad vaadata.

Kõige raskem oli mulle kokteilivoor, sest segasin kokteili elus esimest korda. Sheikerit pole ma varem kunagi käes hoidnud. Ise ma alkoholist eriti lugu ei pea ja tarbin minimaalselt. Nüüd tuli kiirelt fantaasia appi võtta ja püüda midagi kokku segada.

Mõtlesin jookidele untsuminekut kartes nimedeks "Propaan"? ja "Metaan"?, vähemalt sellega jäin ise rahule, joogi maitse osas ei kujuta küll ette, kas zhürii vaid viisakusest punktid pani või oli asi ise tõepoolest ka maitsmist väärt.


Mis rõõmustas sind võidu puhul kõige enam?

Juba see, et pääsesin edasi viie hulka tundus uskumatu, kui aga mind võitjaks hõigati, ei tahtnud küll oma kõrvu uskuda. Ema hakkas telefoni otsas õnnest nutma, kui peale konkurssi talle helistasin.

Auhinnad olid super! Olin unistanud oma sülearvutist ja järsku sain täiesti uue HP, tolle hetke uusima ja parima mudeli! Pärnu Terviseparadiisis käisime elukaaslasega kahekesi auhinnapaketti nautimas, see oli samuti väga meeldejääv elamus. Eks peale võitu ju naersid kolleegid mu elukaaslast, et "pead Tiivi kiiresti ametlikult ka naiseks võtma, muidu mine tea, saab kuulsaks ja kaob sul käest!"? Kas see just pulmareisi eest oli aga nauditav nädalalõpp kindlasti.

Ja muidugi espressomasin, millest sai töö juures rõõmu terve meie korrus. Saime ju kohvimasina kontorisse aastaks kasutada, kuid tänaseks oleme sellega nii harjunud, et ostame masina ilmselt välja.

Mu viieaastane pisipoeg aga rõõmustas kõige enam Balti Sepiku suure piparkoogimaja üle. Balti Sepiku eriauhinna sain oma küpsetamise-idee eest. See uhke piparkoogiloss seisis meil jõuludeni, alles siis sõime ta kogu perega ära.

Kõige rohkem rõõmustas mind aga see, kuidas mu töö juures mind järgmisel päeval vastu võeti.


Kuuldavasti tõstis ülemus su palka peale võitu?

Mitte see polnud kõige olulisem tunnustus. Tulin selle päeva hommikul pisut varem tööle, sest soovisin kolleegidega rõõmu jagada ja ostsin neile tordi. Minu üllatuseks oli aga meie personalijuht juba kontori fuajeesse pannud üles minu pildi kirjaga "Palju õnne Tiivi!"? Kuna sel päeval oli meil firma nõukogu koosolek, tuli mu ülemus mind õnnitlema terve meie nõukoguga. Sain preemiat ja roose nii palju, et mu laud oli lookas nende all. Ma pole elus nii palju roose saanud. Firma juhtkond tunnustas mind, kuna sai aru, et mu võit oli firmale hea reklaam. Aga meil on ka firma, mis väärib reklaamimist!

Eesti Gaas on olnud mu esimene ja seni ainus tööandja. Tunne, et sind su firmas nii hoitakse teeb südame ikka soojaks küll ja samas paneb see ka oma tööd ja kollektiivi veelgi rohkem hindama.


Kuidas on aasta möödunud? Kuulsus ei koorma?

Eks alguses tuli loomulikult anda intervjuusid - küll ETV Terevisiooni, küll Uuno raadio otseeetris. Kirjutati nii internetiportaalides - sekretar.ee-s, buduaar.ee-s, kui ka Postimehes ja Cosmopolitanis. Kõike seda oli korraga ikka palju küll, sest tõepoolest ma pole harjunud avalikult esinema.

Samas on uhke tunne olnud, kui aasta jooksul nii mõnigi klient, kes meie firmasse sisse astub, jääb vaatama tegelikult ehk olulisimat auhinda - kristalltahvlikest kirjaga "Aasta Sekretär 2005"?. See anti nö võidukrooni asemel. Hea idee, sest ega tõepoolest pole ju tegu missivalimistega, kus kroone ja linte jagatakse.

Kui klient mu tahvlikest nähes tunnustavalt noogutab ja mainib, et nägi mu valimist teles või märkas ajalehes, siis on hea tunne küll.


Milline on tiitlivõitja enda stiil oma büroos?

Olen suur etiketi austaja. Tean, et pean enda eest hoolitsema, kuna sekretär on ju firma esindusisik. Ma ei saa endale tööl lubada teksaseid või Ally McBeal?´ilikke miniseelikuid, seelik peab ulatuma põlveni, kostüüm olema korrektne, maniküür tehtud. Ja mitte kärtspunased kunstküüned loomulikult vaid väliums peab olema terviklik, hoolitsetud, tagasihoidlik.

Kodus võivad mulle teksased meeldida, ent eraelu ja töö segiajamist ei tohi hea sekretär endale lubada. Tööd koju ei vii ja eraelu tööle ka mitte.

Ka konkursile minnes mõtlesin, et ma ei lähe ju esindama mitte oma ihuvõlusid, vaid sobivust oma erialale. Seepärast näis veider, kuidas mõni tüdruk oli valinud konkursiriietuseks läbipaistva sifoonpluusi. Mina ei kujutaks ette, millises kontoris võiks sellise rõivaga tööl käia. Firmat ei saa esindada, kui sa ise pole esinduslik. Vaid siis, kui me ise oma ametit väärikalt esindame, kummutame sekretäride kohta käibel olevad stereotüübid, mis eeldavad, et sekretär on vaid telefoni otsas rippuv ja ise samas küüsi viiliv tibi. Tegelikult on meie amet väga vastutusrikas, eriti kui ise seda vääristada suudame.

Osale arutelus

  • sekretar.ee

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Ebeta otsib BÜROOJUHTI

M-Partner HR OÜ

24. juuni 2017

EVR Cargo otsib JUHIABI

EVR Cargo AS

28. juuni 2017

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine