16. oktoober 2006
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ettevõtted hädas kvalifitseeritud töötajate leidmisega

Eesti tööturg on viimasel aastal, võrreldes veel paari aasta taguse perioodiga, täiesti muutunud. Järjest enam on hakatud rääkima, et tööpuudusest on saanud tööjõupuudus.Kindlasti on see veidi lihtsustatud väide. Tegelikkuses on teatud valdkondades pidev tööjõupuudus domineerinud juba alates nn uuest ajaarvamisest - 90ndate aastate algusest. Ometi on viimastel aastatel, eriti möödunul, olukord aga ettevõtjate jaoks muutunud traagiliseks. Statistikaameti andmetel on 2006. aasta II kvartalis töötuse määr 6,2%, mis on lähiaastate madalaim.

Tööjõupuuduse põhjused

On ilmselge, et tööjõupuudust on oluliselt mõjutanud meie majanduse kiire areng - välismaiste ettevõtete sisenemine Eesti turule, siinsete ettevõtete laienemine jm, tuues kaasa hulgaliselt uusi ametikohti. Majanduskasvu kõrval on aga veel teisigi tegureid, mis tekkinud olukorda erineval määral mõjutavad.

Vähene liikuvus

Eesti töötaja on iseloomult konservatiiv, kes vabatahtlikult oma töökohta vahetama ei kipu, mis tähendab külmutatud, seisvat tööturgu. Käesoleva aasta esimesel poolel läbiviidud uuringust (TNS Emor, SA Innove Karjäärinõustamise Teabekeskuse tellimus) selgus, et tervelt 56% eestlastest on oma loomult nn kindlameelsed edasipürgijad. Tööelus hinnatakse pigem stabiilsust ja loomulikku edasiliikumist kui pidevaid muutusi. Kui kord leitakse töökoht, mis enam-vähem sobib, ei kiputa seda välja vahetama. Vähemalt mitte enda initsiatiivil, vaid äärmisel vajadusel, kui rahulolematus juba väljakannatamatuks muutub. Selliseid inimesi on kõige enam aktiivses tööeas (27-49a) inimeste hulgas, kes teevad palgatööd või on ise ettevõtjad ja ei ole olnud kunagi töötud.

Oma mõju avaldavad töötajale seni ka nõukogudeaegsed tööturu hoiakud ja arusaamad, mil peale suunamist töötati sageli samas ametis pensionini. Ka tööandjad hindavad püsivust, stabiilsust. Kui inimest otsitakse, siis eeldusel, et temast saab firma pikaajaline töötaja ning valikul eelistatakse pigem pikemat aega ühes ettevõttes töötanud inimesi. Liig sage töökoha vahetamine on märgiks, et inimene ei saa oma tööga hakkama, on püsimatu ja temale ei saa pikaajaliselt kindel olla.

Kindlasti ei ole see aga igal pool nii ja loomulikult sõltub palju valdkonnast, töö iseloomust, ettevõtte juhtimiskultuurist jm. Näiteks CVO Sales and Marketing Recruitment äriliini juhi Triin Raamatu sõnul on müügi- ja turundusvaldkonnas keskmine tööstaaž kolm aastat ning pikemaajalise staažiga töötajad kurdavad juba paigalseisu.

Paiksuse suurenemine viib olukorrani, kus suure tõenäosusega mingi aja pärast jääb töötaja isiklik areng seisma, töö muutub rutiiniks ja liiga mugavaks. Lisaks töötajale kannatab sellest ka tööandja, kui inimene enam endast maksimumi ei anna.

Seetõttu peaks tööjõu liikumist soodustama. Nii tööandjad kui töötajad peaksid olema julgemad, avatumad ja aktiivsemad uutele võimalustele oma karjääri arendamisel. Ettevõtted peaksid soodustama hoiakut, et kõige olulisem nii inimese kui ettevõtte jaoks on teha tööd, mis meelepärane ning rahuldustpakkuv - vaid nii antakse endast maksimum ja tulemus on mõlemale poolele kasulik.

Haridussüsteem

Tööjõupuudust on süvendanud ka haridus- ja koolitussüsteemi vähene haakuvus tegeliku vajadusega. Kutsekoolid on siin kõige paremaks näiteks. Ettevõtjate ja ametikoolide vaheline side on jäänud nõrgaks. See on paljuski kinni ka ühiskonna hoiakutes - näiteks kui kümmekond aastat tagasi oli Tartu ülikooli üks populaarsemaid erialasid eesti keel ja rahvaluule, siis tänavu jäid antud õppetooli juures isegi riigieelarvelised kohad täitmata.

Madal rentaablus

üks olulisi tööjõupuuduse tekitajaid on töötajate madal rentaablus. Mitte isegi niivõrd, et me tööd teha ei oskaks, vaid me kasutame töö tegemiseks sageli aegunud tehnoloogiaid ja meetodeid. Kuidas muidu seletada meie rentaablust, mis annab vaid poole Euroopa keskmise töötaja omast?

Rentaablusele avaldab mõju ka ühiskonna hoiakute kiire muutumine. Kui vaid mõned aastad tagasi tegime tööd, ütleme täpsemalt - veetsime tööl 12-14tunniseid tööpäevi, mis viis paljude töötajate läbipõlemiseni, siis täna on väärtused hakanud õnneks juba kalduma vaba aja, sõprade ja perekonna suunas.

Mujal maailmas, sh Kesk-Euroopas, on väga rangelt seadustatud ja kontrollitud ületunnitöö tegemine ning tööpäev lõpeb siis, kui kell kukub. Eestis selleni veel jõutud ei ole. See on lähitulevik, kus tööandjad soodustavad ise tööstiili, mille raames annab töötaja endast tööajal maksimumi ning keskendub pärast tööaega muudele tegevustele.

Töötamine välismaal

Loomulikult survestavad valdkonniti olukorda ka veel senisest hõlpsamad võimalused välismaal töötada. Välismaal töötamise mõju on küll veidi ületähtsustatud. Lõplikult minejaid on siiski kaduvväike osa, kuna inimene ei soovi kaotada oma aastatega loodud sotsiaalset kapitali. Kindlasti ei jookse Eesti tööjõust tühjaks.

Ideetasandil on liikumine lihtne, aga tegelikkuses tuleb arvestada tunduvalt enamate protseduuridega, teise maa reeglitega, seadusandlusega jm. See kahandab initsiatiivi ning paneb Eestis alternatiive otsima. Valdavalt voolavad välja nn liht- ja oskustöölised, spetsialistide taset (v.a meditsiin ja ehitus) on see vähe mõjutanud.

Eelpool väljatoodud TNS Emori uuringu järgi on viimase aasta jooksul välismaal töötanud või õppinud 4% kõikidest 15-64 aastastest eestlastest. 13% samast sihtrühmast on see plaanis järgmise 12 kuu jooksul, kuid kas ka tegudeni jõutakse, seda näitab aeg.

Teiste maade kogemus ütleb, et viimase kolme aasta jooksul lahkunud noortest üle poole peaksid viie aasta jooksul tagasi Eestisse perekonda looma tulema. Arvatavasti ei asu nad enam aga oma õpitud erialale tööle. Kes töötas Iirimaal baaris või ehitusel, see jätkab seda teed ka Eestis. Nii et 3-5 aasta perspektiivis peaks pakkumine ja nõudlus lihtsamate tööde osas taas tasakaalus olema, misjärel saab olema jälle puudus hea hariduse ja töökogemusega professionaalidest. Selleks ajaks on juba märkimisväärne osa 90ndate pintsaklipslasi asunud elama rantjee-elu ning noorte pealekasv on olnud kärbitud.

Erinevused valdkonniti ja piirkonniti

Kõige suurem on tööjõupuudus ehituse, tehnoloogia, transpordi ja kaubanduse valdkondades. üheks põhjuseks see, et nende valdkondade spetsialistid leiavad ka väljaspool Eestit lihtsamini rakendust ning seetõttu on nende oskustega inimesed enim nõutud.

Suurim tööjõu nõudlus on Tallinnas ja Harjumaal, seejärel Tartumaal. Raskeimas olukorras on aga väikeste asulate tööandjad. Kui Tallinnas annab mõnekümneprotsendilise palgatõusu abil ka töösoovijate arvu mitmekordistada, siis väiksemates kohtades ei pruugi ka palga kahekordistamine veel efekti anda, sest see võtab aega, kuni välismaale või Tallinnasse tööle asunud inimesed reageerivad ja tagasi kodukohta tulevad.

Muutunud värbamine ja palgapoliitika

Tööjõupuuduse teravnemine on oluliselt mõjutanud värbamisprotsessi. Kui veel paar aastat tagasi piisas ettevõttel töökuulutusest ajalehes, siis nüüd tuleb värbamisprotsessile läheneda sootuks erinevalt. Puudub üks kindel, iga ametikoha puhul töötav mudel.

Veel veidi aega tagasi oli palk esmaseks teguriks valikute langetamisel, nüüd aga hakkab trend muutuma. Ka eelpool mainitud TNS Emori uuringu põhjal on palga kõrval sama oluline, et töö oleks sobiv ning huvipakkuv. Samamoodi hinnatakse keskmiselt kõrgemalt kindlustunnet, enesetäiendus- ning arenguvõimalusi.

Finantssektor värbab ülikoolist

CVO Groupi kuuluva CVO Finance Recruitment Baltikumi äriliini juhi Ines Kloreni sõnul liigutakse finantsvaldkonna töötajate värbamisel järjest enam mudeli suunas, mis mujal maailmas ammu kasutusel. Tööandjad teevad aktiivset koostööd ülikoolidega, et parimaid lõpetajaid juba varakult enda ettevõttega siduda ning nii vajaminevate töötajate juurdekasvu tagada. Kui paar aastat tagasi olid enim nõutud 5-10aastase töökogemusega professionaalid, siis nüüd otsitakse üha rohkem andekaid noori - otse ülikoolist või 2-3aastase staažiga inimesi.

Müügivaldkond otsib kogemusi

Samas aga, CVO Sales and Marketing Recruitment Eesti äriliini Triin Raamatu sõnul on olukord mõnevõrra teistsugune müügivaldkonnas - seal on eelisseisus pigem kogemustega kandidaadid, kel on juba konkreetseid tulemusi ette näidata. Põhjus eelkõige selles, et majandusarengust ja konkurentsi suurenemisest tingituna on viimaste aastate optimism müügitöö vastu langenud - müüa pole enam nii lihtne kui varem. Kui kolm-neli aastat tagasi ei olnud paljudel firmadel veel oma müügimeeskondi, siis nüüd müüvad oma teenuseid aktiivselt kõik. Müügitöö on muutunud järjest keerulisemaks, edukus sõltub sobivatest isikuomadustest, julgusest, valmisolekust siseneda aknast, kui uksest on juba välja visatud.

Autor: Helen Hinno

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700