Valik: konkurents või koostöö?

Asendades konkurentsi koostööga, võime jõuda tulemuseni, kus kasum kasvab, rentaablus tõuseb ja töönädal kahaneb neljale päevale. Rahul on nii tööandja kui töötaja.

Majanduselus on laialt kasutatav termin "konkureerimine". Ettevõtted ja koguni riigid tegevat seda-teist-ja-kolmandat, et oma konkurentsivõimet tõsta. Töötajaid koolitatakse ning rõhutakse pidevalt vajadusele, et nende võistlusvõime tööjõuturul peab olema aina suurem ja suurem. Paljudel puhkudel tabate ilmselt ennast ka aeg-ajalt mõttelt, et kas see võistlusvõime on ikka tõepoolest kui kummipall, mida aina paisutada saab. Ilma lõhki minemata?


Konkurentsi ülimuslikkus

Konkurents on majanduses, igapäevaelus ja looduses tervikunagi loomulikult omal kohal. Samas on konkurents tänases ühiskonna- ning majanduselus (ja seda nii sõnana kui tegevusena) tohutult ülekasutatud. Sellelt tegevuselt loodetakse meie ühiskonnas rohkem kui võimalik või mõeldavgi.

Kui võistlust on hakatud meie kultuuris järjest enam pidama huvide kaitsmise ja eesmärkide saavutamise mehhanismidest olulisimaks, siis selle tulemusena on ära kadunud koostöö ning teiste huvides toimimise tähtsuse märkamine. Meil on harjutud sageli pidama koostööd millekski, millest vaid küllaltki abstraktseks peetav ühiskond kasu saab. Märkamata asjaolu, et ühiskond - see on ju tegelikkuses ka kõigi inimeste ühishuvi, mitte inimestest endist väljaspoolseisnev nähtus.


Konkurents kui vastutamatus

Kliendiga suheldes tuleb olla viisakas - loomulikult! Kuid on see ainus, millest lähtuda? Eesmärgiks võiks seada tingimuse, et teenus, mida pakutakse on asjakohane ega tekita hiljem liigset ajakulu. Parimad klienditeenindajad ongi head inimestetundjad ja ümberkehastujad, kes suudavad end sõna otseses mõttes asetada teenindatava rolli. Just toimimine teiste huvides ja viisil, et toimida teiste jaoks nii nagu soovid, et sinugi suhtes toimitakse, on laiaulatusliku koostöö alus.

Viisakusest on vähe abi kui näiteks ostjale müüakse sobimatu kaup. Küüniliselt võib ju öelda, et isegi siis, kui klient avastab, et soetatu talle ei sobi, tekitab ta ju majanduskasvu, kui ta kütust põletades müüja juurde tagasi tuleb.

Riigiametitega kokku puutudes kogetakse sageli, et selgele küsimusele saadavad vastused on hajusad või tuleb oma probleemile lahendust ootama jääda terveks igavikuks. Riigiasutusteski on oma sisemine konkurents, kuid selle alus võib paljudele veidergi näida: see on isikliku vastutuse vältimine. Konkureeritakse vigade vältimise nimel ning tulemuseks on formaalne ühistegevus - kollektiivse vastutuse tekitamine - mis tegelikkuses ei tekita vastutust ega ühistegevust. Jah, ühistegevuses väldib riigiasutus üsna sageli vastutust, kuid ühiskonna huvid on ju kaugelt muud. Riigimasinalt eeldatakse siiski toimivust kodanikkonna huvides.

Konkurentsi ülimuslikuks muutmine ka sellises valdkonnas nagu vastutamatus tekitab olukorra, kus eesmärgid ja saavutusedki jäävad ebaselgeiks ning psühholoogiliselt ei mõju see olukord just kuigi stimuleerivalt. See võiks olla üsna äraspidine rahulolu kui töö lõpetav avaliku teenistuse töötaja saab pidada päeva kordaläinuks tänu järjekordselt jagatud vastutusele (ehk siis tegemata tööle, kui seda kodanike poolt vaadata).

Aga osaühing või aktsiaselts? Need peaks ju ometi pidevas võistluses olema. Ärilist koostööd ollakse siinmail harjutud nägema kas liitumiste või ülevõtmistena või siis läbi mingite katusorganisatsioonide, mille kaudu oma ühishuve kaitstakse.


On ka teisi võimalusi

Kujutlegem olukorda, kus 11 töötajaga väiksem ettevõtmine on omadega heale järjele saanud. Kasumit jagub, töötajate palk on hea ning kliendid on rahul. Siis märkab juht, et meeskond toimib sedavõrd hästi, et tullakse toime ka neljapäevase töönädalaga. Tervelt kümne inimtööpäeva jagu nädalas oleks justkui võimalik kas oma tegevust laiendada või siis pea kaks inimest koguni kokkuhoiu huvides vallandada. Konkurentsi pühaks pidav omanik/juht just emmal-kummal moel toimikski. Märkamata, et selle tulemuseks võib olla muu hulgas meeskonna terviklikkuse lagunemine või ka liigne väsimine.

Arukam ning koostööst ja teiste huvides toimimisest pidav juht aga arutleks näiteks nii: "Konkurentsieelis, mida saame 10 või isegi 15 inimtööpäeva lisandumisest nädalas, pole piisav argument laienemiseks, see eeldaks ka lisainvesteeringuid, mis aga omakorda tähendaks kas kasumi vähendamist või laenukoormuse kasvatamist. Kunagi hiljem võiks see ehk kõne allagi tulla. Samas tähendaks minu tehtav laienemisotsus ka seda, et teisedki, kellega turgu jagame, alustaksid samalaadset tegevust.

Kokkuhoiu suurendamine 1-2 inimese koondamisega (see on ikkagi 20% minu töötajaskonnast) võiks aga tähendada meeskonna terviklikkuse lagunemist. Jagunevad ju tööülesanded erinevate probleemide puhul ka erinevalt inimeste vahel ning selline vallandamine pingestaks kindlasti väikearvulise kollektiivi pühendumust. Just koostoimiv meeskond on ju ka minu kasumi allikas!"

Nii see juht siis seletabki töötajatele ära oma arusaamad ning teatab neile, et ajutiselt on nende tööaeg (samade palgatingimuste juures!) vähenenud viielt neljale päevale nädalas ning et töötajad peavad valmis olema vajadusel taas viiepäevaseid töönädalaid tegema. Sellest ette teada saades loomulikult.

Ettevõtja loob enesele sellega märkimisväärse konkurentsieelise: sobilike tingimuste ja kapitali ilmnemisel kasutada ära kõige raskemini tekitatavat edueeldust, töötavat meeskonda.

Aga mis juhtub selle tulemusena töötajatega: nende ind koguni kasvab - palgarahaga samaväärne on ju aeg, mida pühendada nii endale kui lähedastele. Selline samm võib motiveerida sedavõrd, et mõne aja pärast saab piirduda juba kolmepäevase töönädalaga.

Pole raske näha, et sellised sammud parandavad ka tööhõivet ning -viljakust terves ühiskonnas. Need võimaldavad tööle ja endale ning lähedastele pühendatavat aga võrdsustada ja seda kõike just võistluse, koostöö ning teiste huvides toimiva kombineerimise kaudu.

Selline töökorraldus pole ka midagi utoopilist, sest just sedalaadi võistluse aruka piiramise mehhanism on lühemaid töönädalaid pakkumas nii mõneski Norra kui Hollandi ettevõttes.

Selline töönädala hõrendamine vähendab loomulikult ka linnade transpordikoormust ning koos kodustöötamise võimaluste laiendamisega vähendab lõpeks ka ühiskonna kahjustavat mõju loodusele.

Kui Eesti oludes eelkirjeldatud tööviljakuse kasvumehhanism tundub mõnevõrra utoopilisenagi, siis on paljude tööde puhul juba täna võimalik inimeste vajadust (kohustust) veeta iga päev poolteist kuni kaks tundi transpordivoos (tööleminek-tulek) vähendada kaug- ning kodutöö võimalusi pakkudes. Internet ja sobivad võrgutöövahendid toetavad sellist lähenemist piisavalt.

Konkurentsist koostööni

Inimkonna ajalugu on saatnud arvukad müüdid ja muinaslood, milles just ühistegevuse olulisust on esile tõstetud. Kui jutt kurjast hundist ja kolmest põrsakesest ei ole just kõige veenvam, et inimesi ühistegevusele ahvatleda, siis piiblilugudega on lood teisiti. On ju tegemist ühe mõjukaima lugude ning müütide kogumiga. Kui Vana Testamendi lugude põhijoon on just konkurentsi ja võitluse piire sätestav põhimõte: "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!", siis Uue Testamendi sõnumi võiks kokku võtta: "Tee teistele seda, mida tahad, et sullegi tehakse!".

Ka XX sajandil kiirenenud tööstuse areng ja konveiertootmine pani õige pea ettevõtjaid mõistma, et konveieri taga ei tule töölisel mitte ainult enda tööga toime tulla, vaid iga töötaja peab jälgima, et ka tema kaaslane oma toimingutega järjepeal püsiks.

Tänasel päeval on selleks vaja tahet vahetevahelgi võistlevast erahuvist ja ettekirjutatud käitumismoest üle olla ning ettepoole vaadata. Ja see on juba igaühe tahte ning valikute küsimus. ühistegevus nimelt.

John Nashi mänguteooria

1950. aastatel uuris matemaatik John Nash mänguteooriaid - see on matemaatika haru, mida õige sageli kasutatakse ka majandusprotsesside kirjeldamisel. Tema järeldusteks oli, et kui "mängijad" toimivad vaid enda huvides ei pruugi nad saavutada "parimat tulemust" ja ka vastupidi: kui teha otsuseid ühishuvist lähtuvalt, võidab sellest nii otsuste tegija kui ülejäänudki.

Nashi tähelepanekut illustreeritakse sageli vangide paradoksiga, kus kaks kahtlusalust on kumbki üksikvangistuses ja nad on ka ainsateks tunnistajateks uurijaile. Vange kuulatakse sõltumatult üle ning veendakse neid teise vastu tunnistusi andma. Kes teise vastu tunnistaks, saaks kergema, süüdijäänu karmima karistuse. Kui kumbki teineteise vastu tunnistaks, määrataks piisavalt karm karistus ilmselt mõlemale. Kui aga kumbki teineteise vastu ei tunnistaks, pääseksid nad ehk sootuks karistuseta.

Ei maksa arvata, et Nashi tähelepanek toimiks vaid vanglast pääsemisel - sama mehhanism aitab ka igapäevases töös edu tagada.

John Nash sai oma tähelepanekute rakendatavuse eest 1994. aastal Nobeli majanduspreemia.

Osale arutelus

  • Marek Strandberg

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Pidupäev Kuulsaalis

Pane pidu veerema Kuulsaalis! Lõbus ajaveetmine ja mõnusad söögid-joogid muudavad Sinu pidupäeva kõigile meeldejäävaks!

Pidupäev Hestia Hotel Laulasmaa Spa's

Laulasmaa loodus on maagiline. Just siit on ammutanud inspiratsiooni maailma enim mängitud kaasaegne helilooja Arvo Pärt ja just siin on seetõttu 2018. aasta sügisel avanemas muusikasõprade meka – Arvo Pärdi Keskus. Kust siis veel ammutada häid mõtteid, kui mitte Laulasmaalt?

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

ÄRIPÄEV AS otsib ASSISTENTI

Äripäev AS

28. september 2018

Teabevara