Ka inimsuhtluses on olemas pikivahe

Põhjamaade inimene võib end lõunamaades või Jaapanis reisides väga ebamugavalt tunda, sest ümbritsevad rikuvad pidevalt "territoriaalseid piire", mida me oleme harjunud isiklikuks ruumiks pidama. Samas tuleb sellega arvestada ka ärikohtumistel, tööruumi kujundamisel ning isegi kodus.

Antropoloog E.T. Hall tuli 1963. aastal välja uurimusega, mis rääkis sellest, et lisaks füüsiliste objektide abil seatud piiridele (kontorite vaheseinad, mööbel) kannavad inimesed endaga kaasas isikliku ruumi "mulli", mis aitab hoida vajalikku distantsi ka seal, kus füüsilised piirded puuduvad: bussis, liftis, järjekorras seistes. Kuigi selle uurimuse avaldamisest on möödunud üle 40 aasta, tuginevad suhtlemisspetsialistid tänapäevani Halli pakutud lahendustele.

Neli ruumivööndit

Distants, millelt inimesed suhtlevad, sõltub paljudest teguritest (kultuurist, etnilisest päritolust ja kasvatusest). Siiski on välja pakutud 4 põhilist vööndit, mida inimesed enda ümber ehitavad: intiimne ehk lähisuhete, isiklik, sotsiaalne ja avalik ruum.

  1. Intiimne ehk lähisuhete vöönd - 15-45 cm. Intiimne ruum on see, kust on väga lihtne üksteist puudutada, sosinal rääkida, tunda kehasoojust ja isegi lõhna. Sellesse ruumi lubatakse teistel astuda väga valikuliselt. Isegi elukaaslasi, häid sõpru ja lapsi lastakse intiimsesse tsooni ainult siis, kui selleks on põhjust: kallistamiseks, saladuse rääkimiseks, kiindumuse jagamiseks.
  2. Isiklik vöönd - 46-120 cm. See vahemaa on enimkasutatav erinevatel koosviibimistel igapäevaseks suhtluseks lähedaste inimeste ja samaväärse staatusega isikutega - töö-, seltskonnakaaslastega - samuti aga diskreetsust vajavates olukordades (näiteks avalikus tualettruumis kõrvalseisjalt tampooni küsides).
  3. Sotsiaalne vöönd - 1,2-3,6 m. Sotsiaalses vööndis suheldakse võõrastega - postiljoni, remondimehe või uue töökaaslasega - samuti eraldatakse end sellise vahemaaga teistest avalikus ruumis viibivatest isikutest, näiteks rannas või bussipeatuses. Sellistes vestlustes sobib rääkida võrdlemisi valju häälega.
  4. Avalik vöönd - üle 3,6 meetri. Selliselt distantsilt peetakse avalikke esinemisi: ettekandeid, loenguid.
Selja taga on vööndid märksa lühemad kui näo ees või külgedel. See seletab, miks me eelistame olukordades, kus tuleb taluda võõraste lähedalolekut (inimesi täis bussis, järjekorras), seista nende poole selja või äärmisel juhul küljega.

Vaata järgmisel korral järjekorras seistes, kuidas inimesed oma isiklikku ruumi (eriti näo ees) asendivaliku ja füüsiliste objektidega (=ostukäru) kaitsevad!

Linnaelus tekkivad erandid

Et linnades elab väga suur arv inimesi väga piiratud territooriumil, on väga keeruline vältida võõraste tungimist isiklikku (ja isegi intiimsesse!) vööndi. Selleks puhuks on välja arenenud osalt viisakus-, osalt intuitiivsed reeglid, mis aitavad "sissetungijaga" hakkama saada:

  • kui täiskiilutud bussis on võimatu vältida lähidistantsi, lepitakse ka intiimse tsooni kaugema osaga: 30-45 cm;
  • silmkontakti vältimine, pilgu suunamine aknast välja või seintel rippuvatele siltidele (reklaamtahvlid liftides!);
  • liigutuste kammitsemine, enda füüsiliselt võimalikult väikseks tegemine (küünarnukkide keha lähedale tõmbamine bussiistet jagades).
  • Samal moel aktsepteeritakse teiste inimeste vajadust isikliku ruumi järele ning püütakse seda võimaldada: pilgu eemalesuunamine tänaval suudlevast paarist, süvenemine ajakirja lugemisse, kui kõrvalistuja isiklikku telefonikõnet peab.
Luba võõrale talle vajalik ruum

Töötades ametikohal, kus tuleb igapäevaselt klientidega suhelda, on isikliku ruumi vajaduse tunnustamine tähtis omadus.

Registreerimislaua tagant kliendi kontakandmeid küsides võib klient tunda vajadust üle leti lähemale kummardada ja vaikselt vastata näiteks juhul, kui ta tunneb piinlikkust oma kummaliselt kõlava perekonnanime (nt Pisuke), halva keeleoskuse või elukoha pärast (nt kõigile teadaoleva aadressiga ühiselamu) - luba talle seda. Samal ajal lase tal tagasi sotsiaalsesse vööndi (üle 1,2 meetri) astuda, kui vajadus isikliku vööndi kasutamise järele on möödas.

Kui vestluskaaslane end eemale kallutab või isegi tahapoole astub, ära tungi agressiivselt lähemale: inimeste intiimsed ruumid on erinevad, tema oma on ehk laiem, kui sinu.

Minu isiklikult kõige markantsem näide pärineb ülikooli esimeselt kursuselt. Vestlesin õppejõuga, kes hoidis end minust pooleteise-kahe meetri kaugusele. Kuna minu jaoks oli see distants ilmselgelt liiga pikk (tundsin end justkui üle aia karjudes) ning püüdsin kontakti sõbralikumaks muuta, astusin julgustava sammu õppejõu suunas - õppejõud taganes. Astusin veel ühe sammu - õppejõud sättis end kätega lauast kinni hoides teisele poole lauda. Meie tagaajamine kestis umbes 15 sekundit, enne kui ma mõistsin, et see inimene ei lubagi võõraid lähemale kui poolteist meetrit ning leppisin oma "üle aia karjuja" positsiooniga.

See ei tähenda, et inimestest tuleks eemale hoida seni, kuni nad ise lähemale astuvad - ka nemad võivad parajasti mõelda, et hoopis sina oled see, kes suuremat distantsi vajab.

Astu väike samm vestluskaaslase suunas ning jälgi tema reaktsiooni: kui ta taganeb, siis lõpeta "pealetung", kui ta aga jätkab aktiivset ja sõbralikku diskussiooni, siis on lühem vahemaa aktsepteeritav.

Arvesta isiklikku ruumi sisekujundust planeerides

Planeerides ruumilahendust ja mööbli paigutust ruumi, kus viibib mitu inimest, hoia meeles inimeste "mulli" peamisi reegleid: 1) ruumivajadus on suurem näo ees, väiksem külgedel ja selja taga, 2) üldjuhul jaguneb isikliku ruumi vajadus 4 vööndisse - millist kasutavad inimesed, kes ruumis kokku puutuma hakkavad?

üks-ühele suhtlemiseks (teenindaja kliendiga, töökaaslased nõupidamisel) ei pruugi vastakuti istumine kõige parem lahendus olla, sest pingelisel teemal rääkides võib olla tarvis mõneks hetkeks "välja lülituda" - silmakontakt katkestada, puhata. üksteise vastas istudes ei jää selleks muud võimalust, kui viia pilk kaaslase selja taha seinale, aknast välja (mis on tõlgendatav ebaviisakuse, tüdimusena) või jätkata tähelepanu kaotades vestluskaaslase jälgimist.

Selle asemel võiksid vestlejad üksteise suhtes 90-kraadise nurga all asuda, näiteks ümber lauanurga: nii saavad nad nii üksteisele silma vaadata kui ka ebaviisakas olemata ära pöörata.

Kui töökaaslaste lauad peavad väga lähestikku paiknema, aitavad eraldatuse tunnet luua silmavaadet takistavad esemed (taimed, kaustad, arvutiekraanid). Kuigi üheksakümnendate lõpus oli Eestis tõeline avatud ruumilahendusega kontorite buum, võib pidev alastusetunne (vaheseinte puudumine, klaasist seinad, helide läbikõlamine) tööle keskendumist segada. Ei ole vaja kõiki ruume kinniseks ehitada, piisab ka, kui töötajail on olemas koht, kuhu nad saavad teiste pilkude eest kasvõi vaheajaks varjuda (ning et see ei oleks tualettruum).

ühes joones või kaares paiknevate istekohtadega ruumid ei sobi väikeste rühmade kogunemiseks: lähedastele meeldib üksteisega suheldes silmsidet hoida. Oled mõelnud, miks tekivad sügavad vestlused tihti just köögilaua taga, mitte diivanil istudes?

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine