IIRIMAA - Töökogemusest rohelisel Iirimaal

Tagaplaanile olid jäänud küsimused, kas minna või mitte minna. Koos sõbrannaga asusime teele. Vaatasin lennukist taamale jäävat tuledes Lasnamäge ning tundsin end hästi. Käekotist vaatas mulle vastu Iirimaa elamis- ja tööluba. Aasta oli siis 2001.

Esimene päev

Maabusime Dublini lennuväljale ning sõitsime bussiga terminali. Aprillikuine Eestimaa lumi oli asendunud rohelise muruga. Soe päikesepaiste paitas põski. Läbisime turvakontrolli. Teel bussipeatusesse kohtasime eestlast, kes aitas leida õige suuna transpordile.

Bussijaamas helistasin ees ootavale tööandjale ning uurisin kaarti, missugusesse linna peaksime sõitma, et kõige lähemale sihtkohale jõuda. Tööandja lubas vastu tulla. Tallinnast olime hakanud lendama kell 5 hommikul, seega oli varajane pärastlõuna. Ostsime bussipileti Tralee linna, Kerry maakonda.

Algas pikk sõit. Roheline lamajas maastik vahetus tundidega mägisemaks. Bussijuht lasi neli tundi järjest kentsakat muusikat, viiendal tunnil palusin tal see ära vahetada, mida ta minu rõõmuks ka tegi. Saabusime õhtul kella seitsme paiku Traleesse, vastu tuli sõbralik ja naeratav Una. Tralee tundus tühi ja mahajäetud, kuigi oli esmaspäev - selgus, et iirlastel oli püha. Väsimusest ei suutnud ma eriti sõnagi rääkida, tahtsin vaid süüa ja magada.

Saabumise puhul pakuti tuunikala praadi, mis lausa sulas suus. Istusime sõbrannaga Ballybunnioni Iragh Ti Connor hotelli kaminasaalis ja lasime hea maitsta. Varsti juhatati meid ka uude koju, mis andis meile peavarju järgneva hooaja jooksul.

Kliendid ja töökaaslased

Tugevad emotsioonid saabumisest hägustusid sügava unega. Järgnevatel päevadel algas meie koolitus ja töö. Tegemist oli 17-toalise hotelliga, mis hõlmas endas ka restorani ning baari. Tegelesime ettekandja tööga mõlemas söögikohas, vähesel määral ka tubade korrastamisega kiirematel aegadel.

Klientideks olid enamalt jaolt ameeriklased, kes tulid Ballybunnioni golfiväljakule sportima. Naljakas oli kuulda sellisest ametist nagu golfikeppide kandja, mis oli üheks võimalikust tööallikast 3000 elanikuga väikelinnas. Asukoht oli imeline - Atlandi ookeani lainete vahetus läheduses, mille serval ilutses Ballybunnioni au ja uhkus - lagunenud kindlus. Peale kohalike vaatamisväärsustega tutvumist said linna külastajad lõõgastuda mistahes väikelinna 17. pubist.

Baari külastasid tihti ka kohalikud. Nii mõnigi oli kujunenud püsikundeks läbi peretraditsiooni. Hotell oli pärandatud vanemalt põlvkonnalt nooremale. Pere-ettevõttes töötamine oli sõbralik ja väike kollektiiv hoidis kokku. Igas seltskonnas on alati nö must lammas, minu jaoks oli see toateenija Nuna. Meie mentor Geraldine oli meiega kannatlik ja õpetas iirlastele meelepärast klienditeenindust.

Iirlased on enamuses katoliiklased, pühapäeval oli traditsiooniks peale missat restoranis lõunasöögil käia. Usk ei takistanud aga vanematel meestel äripäeval avamistunnil baari astuda, et üks või kaks pinti Guinessi nautida. Traditsiooniks oli pubis jalgpalli vaatamine, mil pakkusime sel puhul õlle kõrvale iiripäraseid võisaiu ning friikartuleid.

Pärast tööd oli esimene drink baari poolt. Nii sai iiri kohalik õlu Harp suureks lemmikuks. Guinessi tummine maitse ei saanud aga kahjuks omaseks, kuid iiri kohvi pakkus hea elamuse.

Iiri inglise keelest arusaamine nõudis alguses pingutust, kuid ajapikku harjus kõrv kuulduga. Koolis õpitu lihvus ka nende jaoks mõistetavaks. Hiljem tegi Una nalja, et alguses ei osanud me keelt põrmugi, kuid ajaga saime selgeks. Nende jaoks oli samuti väljakutse meie omandatud kõnekeelega harjuda, seda enam, et tugevat suulist praktikat eesti koolisüsteem ei paku.

Iirlased ise on sõbralikud ja abivalmid, kuid valdavad suurepärast eestlastele omast sarkasmiga rikastatud huumorimeelt. Nii oli tervituslause kohaliku püsikunde poolt: " Welcome but if you don"™t like it go away"?. Pubis dringi taga istudes on sõpradel komme üksteisele välja teha: üks teeb ühe ringi, järgmine teise jne. Õhtuti oli pubiõhkkond lärmakas ja naerurikas.

Rännakud

Töötasime nii, et mingi aja tagant saime endale lubada kolm-neli järjestikust vaba päeva, neil kordadel pakkisime koti ja asusime teele Iirimaa erinevatesse paikadesse. Külastasime kohalikku Kerry maakonna pärleid - Tralee ja Killarney linna. Rongiga põrutasime Corki ja Dublinisse. Bussiga Galwaysse, Limericki, Kilkennysse. Linnad asuvad kõik erinevates Iirimaa paikades, kohalikku elu-olu saime vaadata nii mitmest küljest.

Kõige südamlikuma mulje jättis mulle ülikoolilinnak Galway. Limericki õhkkond oli karmim ja tööstuslikum. Dublin tundus aga suure ja kärarikkana. Võib-olla olin liialt harjunud väikelinna vaiksuse ja rahulikkusega, kiirustavad hordid Dublini tänaval mõjusid ühel hetkel isegi võõrastavana. See-eest Cork oli meeldivalt suur, kuhu jõudsime ikka ja jälle tagasi.

Öömajana kasutasime hosteleid, kus kohtasime erinevast rahvusest rändajaid. Nii tutvusime seljakotireisijatest austraallastega Limerickis, kes tööloa raames rändasid farmist farmi tööle, et vahepeal erinevaid linnamiljöösid nautida. Kohtusime ka ühe boheemlasest soomlasega, kes pidas Iirimaa õhustikku vabaks ja inspireerivaks. Bussijaamades leidus ameeriklastest Euroopa reisijaid, kes olid mandrile saabunud kolmeks neljaks kuuks.

Samuti leidus juba tollel ajal Iirimaal palju eestlasi. Kõige huvitavam kohtumine oli muidugi Eri Klasiga Limericki tänaval, kus maestroga mõne sõna juttu ajasime maailmast ja reisimisest. Juhtus ka seda, et tänaval suunda küsides seletasime inglise keeles, kuid niipea kui sõbrannaga omavahel eesti keeles arutama hakkasime, ühines meiega ka tänaval kohatud võõras.

Eestlased tunduvad võõras keskkonnas sõbralikud, avameelsed, kokkuhoidvad, abivalmid. Nii olid seda ühes ööklubis kohatud noormees kui hostelis töötanud administraator. Samuti külastasime sõbrannasid, kes olid enne meid juba Iirimaale tööle asunud ning nüüd elasid meist mõnesaja kilomeetri kaugusel.

Tagasi koju

Seitsme kuu möödudes, kui toad hotellis jäid aina tühjemaks ning hooaeg oli lõppenud, pakkisime kohvrid ja sõitsime koju. Nüüd juba startisime kohalikust Kerry maakonna lennujaamast ning istusime ümber Dublinis, et läbi Soome Tallinna sõita. Naljakas oli Vantaas kohtuda suuremas arvus eestlastega ning kuulda emakeelt kellegi teise suust peale iseenda. Äratundmisrõõmu valmistasid ka vene keelt kõnelevad isikud, kuna seda keelt polnud me selle aja jooksul sõnagi kuulnud.

Esimest korda ära olles ning esimest korda võõrsilt naasnuna tundus kõik kuidagi sürreaalne. ühistranspordiga koju sõites tabasin end vaatamas kaasreisijate pilkudesse, mis olid tuhmid ja mittemidagiütlevad. Meenusid Dublini linnatranspordist inimesed, kas naeratasid ja vabandasid iga võimaliku ebameeldivuse pärast.

Taasharjumine siinse eluga võttis aega mitu kuud. Kummalisena tundusid ka värvitud unenäod, kuna Iirimaal kogu oldud aja jooksul nägin elevaid ja värviküllaseid unenäopilte. Olles ümber hinnanud varemalt enesestmõistetavana tundunud Eestimaa elu, sattusin end nii mõnigi kord tabamast igatsusest Iirimaa elu järele ning tahtest taas kohver pakkida ning teele asuda. Antud kogemus andis mulle tõuke veel kord kogeda elu välismaal. Praeguseks on elu Iirimaal kujunenud meeldivaks mälestuseks, mida on soe meenutada.

Osale arutelus

  • Merle Kuurberg

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine