Indoneeslase jaoks on aeg kummist

Indoneeslasega suheldes ei tohi pahandada, kui partner sakslaste kombel kellast kinni ei pea: (täht)aeg on nende jaoks hoopis teistmoodi mõiste.

Kui sakslase jaoks on kokkulepitud kohtumisele hilinemine ebaviisakas, siis indoneeslased suhtuvad kellaaegadesse teistmoodi: nad tulevad kohtumisele õigeaegselt (või jäävad hiljaks) vastavalt sellele, milline on kokkusaajate omavaheline hierarhia. On vaikiv reegel, et madalama positsiooniga inimene saabub õigeaegselt, kõrgem/tähtsam aga hilineb kuni ühe-kahe tunni võrra.

Kui külalisi on palju, püüavad indoneeslased kiiresti kindlaks teha, kes kutsututest neist kõrgemal või madalamal asuvad - nad valivad saabumise aja nii, et jõutakse kohale hiljem alama positsiooniga inimestest, ent varem tähtsamatest. Ei maksa üllatuda, kui kõrge ametnikuga kohtudes seisab kutsel: "Saabuge palun 15-minutilise varuga." Eurooplasel tuleb Indoneesias äriasju ajades alati punkttäpselt kohal olla.

üks ajaviiteraamat või ristsõna ei tee kotipõhjas paha: nagu öeldud, ei ole ka tunniajane hilinemine midagi erakordset.

Riietus lähtub ilmast ja religioonist

Kuigi Indoneesia on paik, mille suurlinnades leiab nii nooruslikke teksaseid kui ka nappide riiete väel kõndivaid turiste, peaks asistel põhjustel Indoneesiasse sõitnu arvestama aja "venivusele" lisaks ka islami kultuuriga, mis tavalisest rangemaid riietusmisnorme seab.

Et temperatuur kõigub valdavalt vahemikus 25 kuni 35 kraadi, tunduvad pikkade varrukatega särgid 75-protsendises kuumuses ilmselgelt üleliigsena, kuid sellele vaatamata ei sobi isegi viisakas varrukateta naistesärk asjalikule kohtumisele: moslemite tavad nõuavad, et käed oleksid kaetud vähemalt ülemises pooles ning seelik vähemalt põlvepikkune. Pükse ei peeta naistele sobivaks. Linasest materjalist riided on selles kliimas sobivaimad.

Meestemood on pisut vabam. Indoneeslased julgustavad ka võõramaalasi kandma kohalikku moodi, batikaid (lahtise kaeluse ja pikkade varrukatega lehvivaid särke), mis sobivad isegi nii pidulikele sündmustele kui pulmad, kuid selle asemel sobib ka valgre triiksärk ning lips. Et etiketi vastu mitte eksida, võiksid mehed selga panna linasest riidest pintsaku ning kaela lipsu, mida saab vajadusel ära võtta. Mida madalama positsiooniga isikuga kohtumisega on tegemist, seda lihtsam võib olla riietus.

Tervitamine ja liikumine avalikus ruumis

Kätlemine on indoneeslastele tavaline tervitamise komme, kuigi tuleb tõdeda, et energilise kiire raputusega harjunud eurooplasele võib 10-12 sekundit kestev täiesti lõdvestunud, lodeva käega antud tervitus kummaline tunduda - rutakas tervitamine ei ole nende seas kombeks. Naistele tuleb anda võimalus ise kätlemist alustada, sest osadele mosleminaistele ei ole kätlemine lubatud. Bali saarel asendab kätlemist hindupärane, justkui palveks kokku pandud peopesadega kummardamine.

Kui kätlemine välja arvata, ei ole sugudevaheline füüsiline kokkupuude sobilik: kallistamine ja suudlemine, isegi abikaasade vahel, on avalikus ruumis taunitav. Samal ajal on samast soost isikute kokkupuutumine täiesti tavaline. Meeste käsikäes või seongus kõndimine on tõlgendatav sõpruse sümbolina.

Et hindude ja moslemite uskumuse järgi on vasak käsi ebapuhas, siis käib söömine, kingituste andmine-vastuvõtmine, tervitamine ainult parema käega - see kehtib isegi vasakukäeliste puhul.

Eestlaste jaoks võivad võõrana tunduda ka osad žestid. Näiteks on ebaviisakas kellegi juurdekutsumine ülespööratud peopesa ning liikuva nimetussõrmega: õigem on allapoole pööratud käsi, mille kutsuvaid liigutusi, "kühveldamist", teevad kõik sõrmed korraga.

Millelegi viitamine käib samuti kogu käe, mitte aga nimetissõrmega. Ka pöidla ja rusikasse keeratud sõrmedega (sarnane hääletamise märgile) viipamine on sobilik. Käed puusas seismine on aga laialtlevinud ärritumise märk.


Nimi on indoneeslasele püha

Kuigi vestlemiseks võib Indoneesias piisata ka inglise keelest (indoneeslased räägivad seda päris hästi), on paar asja, mis suhtlemise keeleliselt keerukaks saavad muuta. Kõige tähtsam nendest on nimi.

Nimi on indoneeslase jaoks püha ning sellesse tuleb suhtuda austusega. Kui tahes naljakas selle hääldus sulle ka ei tundu - ära naera selle üle! Kui tutvustamisel ei õnnestunud nimi esimesega korraga meelde jätta, ei maksa karta selle üleküsimist - hääldusega eksimine oleks oluliselt ebaviisakam. Õnneks kasutavad paljud keeruka nimega indoneeslased inglisepärasemaks tehtud nimesid, et need võõramaalastele lihtsamalt hääldatavad oleksid.

Nimekujusid on Indoneesias väga palju. Osadel inimestel on üks nimi, osadel mitu, ees- ja perekonnanime kasutamise järjekord sõltuvad taustast. Kõige õigem on indoneeslase käest üle küsida, kuidas ta tahab, et teda kutsutaks.

Meeste poole pöördudes lisatakse nime ette "Bapak" (härra, otsetõlkes: isa), naistele aga "Ibu" (proua, preili; otsetõlkes: ema). Meka palverännakute läbi teinud moslemitest meeste puhul kasutatakse pöördumist "Haji", naiste puhul aga "Hajjah".

Eestipärane kingitus toob saajale rõõmu

Väikeste kingituste tegemine on Indoneesias heaks tavaks. Pisikingitused, nagu näiteks Eesti turistimeened, sobivad hästi mõne sündmuse tähistamise peole, kohaliku kodu külastamisel, hea teenuse osutamisel. Toitu sisaldavad kingitused sobivad senikaua, kuni pole tegu ühise söömaajaga, sest sellisel juhul tähendaks söögi toomine, et võõrustajal pole piisavalt, et külalisi ära toita. Puuvilja- või magusakorvid sobivad hästi.

Kingituste pakkepaberist väljavõtmine otse kinkija ees ei ole indoneeslastel tavaks: selle asemel tänavad nad kinkijat ning viivad kingituse eemale, et sellega üksi jäädes tutvuda.

Et meeste kingitusi naistele võidakse tõlgendada romantilise ettepanekuga, võiks kingitusega kaasas käia seletus: "See on minu abikaasa [=naise] poolt." Hiina kalendri aastavahetusel sobivad ka punasesse ümbrikusse pandud rahatähed. Sellist kingitust kutsutakse hong bao'ks.

Et laululinnud on Indoneesias hinnatud koduloomad, siis võivad meister-laululindude salvestused CD-l või kassetil olla heaks kingituseks neile, kel vastav huvi vähegi olemas on.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine