Nippe kõnepidajale ja esinejale

On loomulik, et avalik esinemine tõstab vererõhku ning paneb närvitsema, kui seda tihti teha ei tule. On mõned nipid, mis ärevat kogemust lihtsamaks muuta aitavad.

Suure auditooriumi ees kõnelemise ebamugavus avaldub eelkõige esineja kehakeeles: värisevates või märgatavalt palju liikuvates kätes-jalgades, näkku tõusvas veres, nihelemises. Keha püüab stressiga toime tulla, tegutseda ja tegevust otsida, et mitte sunnitult paigal olla. Kuulajale selline närvitsemine head muljet ei jäta, sest see tõmbab tähelepanu esineja jutult kõrvale.

Olen tuttav kahe vastandliku emotsiooniga, mis ebakindla esinemisega kaasa tulevad: esiteks jõutus (jääb tunne, nagu oleks ruumis hingamiseks liiga vähe õhku) ja tõsine hirm minestada (jalad muutuvad nõrgaks ja pea hakkab huugama), teiseks aga ülevoolav energilisus, mis muudab kõnelemise kiiruse nii suureks, et keegi sellest aru ei saa, ja paneb kokutama. Omajagu ebameeldivad on mõlemad.

Vahendid, mida sel juhul kasutanud olen, on samuti vastandlikud.

* Jõuetuse puhul püüan enne lavale minekut paar kiiret kätekõverdust teha, et keha "üles äratada" - kaaslased vaatavad küll, et olen peast soe, kuid selline liikumine aitab! * Energilisuse puhul aga vastupidi, hingan kinnisilmi kolm korda sügavalt sisse ja välja: kiiresti sisse ja aaaaaaaeglaselt välja.


Silmside kohutab

Inimeste ees kõnelemine ei oleks üldse jube, kui esinejale ei oleks suunatud mitukümmend/sada silmapaari. Piisab märgata publiku seas mõnd tõsiselt kulmu kortsutavat või ühe suupoolega muigavat inimest, kui keskendumine hetkeks kaob: "Kas ma ei meeldi neile? Kas mul on riided naljakalt? Kas mul on soeng korrast ära?" Silmi aknast või uksest välja suunata ka ei sobi... Mida teha?

Kinnita pilk tagaseinale otse kuulajate pea kohal (suurema publiku puhul) või siis vastasistuja laubale (väiksema publiku puhul): niimoodi ei tule sul kuulajale otse silma vaadata, publik aga ei pruugi seda märgatagi. Igatahes viisakam, kui akna taga kraaksuvate kajakate jälgimine!

Käed võivad tuhat trikki teha!

Kui punastamine välja arvata, on käed üks keerulisemalt kontrollitavaid "segavaid faktoreid". Et esinedes kandub tähelepanu mõnele kindlale detailile (planeeritud kõnekava, korrektne sõnakasutus, naeratav ilme), võib kõik muu - tihtipeale just käed! - sootuks tähelepanuta jääda.

Markantseim näide on keskkooliaegne aktus, kus ärev etleja põlvepikkust seelikut hakkas sõrmitsema. Noor inimene korjas oma seelikuriiet senikaua nukkideni valgeks tõmbunud rusikatesse, kui saali kihin ta transitaolisest seisundist üles äratas ja pani mõistma, et natuke veel, ja seelik oleks tõusnud üle viimase piinlikkuse piiri. Ehmatusega lasi ta seelikust lahti, kaotas korraks jutujärje, kuid esines kangekaelselt lõpuni.

Seeliku kerkimine on, muidugi, äärmuslik näide. Igapäevased komistuskivid on näiteks pastapliiatsi "klõpsutamine" (sisse- ja välja vajutamine) ja käte pidev asendivahetus (kord taskusse, kord selja taha, kord ette, kord puusadele toetamine). Soovitused:

* kuigi esemete sõrmitsemine ei ole hea tava, võta väike ese rusikasse juhul, kui see hoiab Sind palju hullemaid asju tegemast; * kui see ese on pastapliiats, eelista sellist, a) millega ei saa "klõpsutada", b) millel puudub riputusaas (et seda ei saaks katki teha) ja c) mis on varustatud korgiga (või on sootuks tühi!), et vältida tindiseid sõrmi; * võta peopessa näiteks väike võtmehoidja: ümber sõrme ulatuv rõngas hoiab väikest eset maha kukkumast ja ümmargune kuju laseb seda kuulajaid segamata peopesas "ringi käiata"; * pane käed selja taha sõrmsoengusse, nii püsivad need kindlalt paigal. Ära jäta käsi kõhu ette ega puusadele, see ei ole kena.


Kui jalad hakkavad "tantsima"

Teine suur rühm probleeme, mis esinedes kaasa tulevad, on kontrollimatud jalaliigutused. Esinemiskoolitusel tehtud videoülesvõte näitas, et kogun jalalt-jalale liikudes hoogu seni, kuni muutun tormituules kõikuva puu sarnaseks: kiigutus paremale, kiigutus vasakule, kiigutus paremale jne. Halva harjumuse vastumürk oli minu puhul lihtne:

* toetada keharaskus ainult ühele jalale ning jätta teine jalg põlvest kergelt "krõnksu" tõmmatuna - ühele jalale asetatud keharaskus ei lasknud mul liikuma hakata (ma saanuks ju vaid ühel jalal hüpata!).


Mugav riietus annab enesekindlust

Närvitsemine paneb nii mõnegi inimese higistama ning loob vastavalt olukorrale ebamugavuse kõnelejale endale või ebameeldiva vaatepildi ka kuulajatele. Sellest lähtuvalt olen kõrva taha jätnud kaks tarkusetera:

* pakse sooje riideid ei maksa esinemisele selga panna, sest närvitsedes tõuseb kehatemperatuur niigi; * samal ajal tasub eelistada heledates toonides rõivaid, sest nendelt ei paista higistamise tagajärjed nii selgelt välja;

* kui aga on valida, kas minna publiku ette märja nahaga ja tumedas t-särgis või kampsunis, milles pisut palav on, eelistan kampsunit: nii ei pea ma muretsema selle pärast, kas rõivaste kaenlaalused kuidagi teistmoodi väljanägemise on saanud.

Mugav ja harjumuspärane riietus aitab esinemisele kindlasti kaasa, sest ei tekita omaette ebamugavust.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine