ALASKA - Matkamine on vahva retrospektiivis

19. juuli. Kagu-Alaska rannikumäed. Temperatuur: 25 plusskraadi. Kõrgus merepinnast: kilomeeter. Nõlva kalle: üle 45 protsendi. Väsimuse tase: hing on paelaga kaelas.

Ma ei ole suurem asi matkaja ega ekstremaal. Ma olen pool aastat kontorilaua taga töötanud. Mul ei ole seal, kus kõhulihased on, korrapäraseid kuubikuid ja ma vist ei jaksaks 10 kilomeetrit joosta.

Aga ometi olen ma võtnud eesmärgiks matkata ühe Kagu-Alaska rannikumäe tippu ja tagasi, et näha, milline on ülalt avanev vaade. 16-kilomeetrise edasi-tagasi matka jooksul tuleb tõusta merepinnalt 1540 meetri kõrgusele ja siis tagasi.

ümberringi ja pea kohal on tihe põõsastik, jalgade all lume sulaveest poriseks muutunud jalgrada - vaatest ei ole sellise puhma sees turnides juttugi. Okkalised taimed on sääred kriimuliseks teinud, seljakott jääb rihmapidi okste külge kinni, fotoaparaat maandub hooletu käeliigutuse tõttu porilombis ("Muffi!"). Verejanulised putukad pinisevad ja lisavaid kuklale kuplaid, kuid sügama ega purukslitsuma neid ei ulatu. Ja niimoodi juba viimased pool tundi. Järjest.

Selja taga on üle tuhande vertikaalse meetri, kondiauruga. Higimull on otsa ees, riided kleepuvad naha külge, põsed õhetavad, põlved valutavad, sääremarjad on krampiminemise äärel.

Õhus ei ole eriti palju romantikat. Asjad, millele ma mõelda suudan, piirduvad enam-vähem järgmisega: 1) kui väsinud ma olen, 2) kui vähe on mu pudelis joogivett, 3) kui kõrini on mul ümberringi pinisevatest sääskedest, 4) kui palju mul veel minna on, 5) kui vormist väljas mu keha on ja 6) mis oli õigupoolest see põhjus, miks ma siia mäe otsa üldse ronida tahtsingi.

(Ette rutates tuleb tunnistada, et põhjus, miks ma sinna mäe otsa ronida tahtsin, enne tippu jõudmist mul meelde ei tulnudki.)

Ja ometi läheb nii, et kui ma olen lõpuks mäe otsa roninud (vaade on... pääääääris hea!), elu ja tervisega linna tagasi jõudnud (allatulek ei olnud muideks karvavõrdki romantilisem kui ülesminek) ja lihasvalust üle saanud (okei, täna on kolmas päev pärast matka lõppu ja ma ikka veel ägisen trepist üles või alla minnes... aga kujutame ette, et ma olen sellest valust juba üle saanud), oskan ma matka kohta ainult häid sõnu jagada.

"See oli vapustav! See oli meeliülendav!"

Keegi tark inimene ütles kunagi, et mägimatkamine on suurepärane kogemus ainult retrospektiivis ehk maakeeli öelduna: minevikus. See tark inimene oli vist elus päris palju matkanud, sest ta teadis, millest rääkis.

Umbes niimoodi kõigi nende hing-on-paelaga-kaelas kogemustega juhtubki: tegemise hetkel ei jaksa mõelda eriti muust, kui saaks see asi kord otsa, paar päeva hiljem aga läheks ja teeks uuesti. Ausalt.

Ma olen vist seiklusspordi tegijatest aru saama hakanud. Ja mägironijatest. Ja võib olla saab samasse kategooriasse liigitada ka sünnitamised ja ülikoolis käimised ja isegi hambaarstid.

Olgu, hambaarstid võib-olla mitte.

Aga mida ma õigupoolest öelda tahan, on see, et inimesed, minge metsa! Loodusesse. Matkama. Õue. Kasvõi aeda, kui mujale ei viitsi.

Väljas on vahva. Ja kui ei ole, siis retrospektiivis muutub vahvaks.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine