Tööpostil luusimisest

Ilmselt on enamus kontoritöötajaid mingil hetkel tööajal internetis surfanud või mõne kolleegiga pikalt lobisema jäänud, kindlasti on just samal hetkel ülemus uksest sisse astunud ja kahemõttelise näoga vaatama jäänud. Usutavasti mõtlevad kõik "luusijad" sel hetkel, et kas ma jäin nüüd vahele või mitte.

Olenemata sellest, kui asjalikku nägu töötajad ka ei tee, oskavad tõenäoliselt kõik kogenud ülemused siiski ära tabada selle hetke, kui tööajal tegelikult tööluus toimub. Uurisimegi veidi, millised on need nipid, mille järgi ülemused looderdamise tuvastavad ja kuidas nad sellesse suhtuvad.
Salapäraselt haihtunud töötajad
Laoteenuseid pakkuva ettevõtte
personalijuht
Mariann
räägib, et tema oma igapäevatöös näeb "viilivaid" töötajaid üsna sageli. üsna tavapärased ja igapäevased on sellised pealesattumised, kui töötajad millegi töövälisega tegelevad ja kui sa kohale ilmud, siis sind nähes võpatavad. Ka tuleb ette, et mõni töötaja on tööajal salapäraselt kaduma läinud. Veel lisab ta: "Paljudel on tekkinud kole komme üksteise peale kituda. See äratab kahtlust hoopis kaebaja suhtes." Töötajate töölt ära käimise ja mitte ilmumise kohta räägib Marian järgmiseid naljakaid põhjendusi: "Mõnikord on keset tööpäeva vaja heeringat osta, siis jälle korraks hommikul kell 9 matustel "ära käia" ning on juhtunud ka seda, et poole päeva pealt on mõnel olnud tarvis ootamatult panka minna, kusjuures tööle tagasi seekord ei tuldudki."
Ei taha kontoris olla
Logistika valdkonnas töötav
projektijuht Toomas
räägib tööluuside kohta järgmist: "Arusaadav, et inimene ei jõuagi tervet päeva järjest tööd teha - vahepeal peab silmi puhkama, selga sirutama ning muidu ka pausi pidama. Mina põhimõtteliselt näpuga järge ei aja ja inimese töölaua ääres ei kontrolli, kui palju ta parajasti tööd teeb, minu jaoks on oluline, et töö saaks õigeaegselt tehtud. Kui töötaja ei ole tööga toime tulnud, siis on aeg maha istuda ja aru pidada, miks nii on juhtunud. Mõned naljakad "kogemata" vahelejäämised on tõepoolest ka minu karjääri jooksul juhtunud ja seda kusjuures ühe ja sama inimesega. Mõni aeg tagasi töötas meie ettevõttes üks IT-spetsialist, kellele meeldis kontoris võimalikult vähe aega veeta. ükskord juhtus nii, et ta lubas minna koostööpartneriga kokkusaamisele, minul oli samal ajal ühes välikohvikus tööalane kokkusaamine ja juhtumisi sattusime äripartneriga istuma IT-spetsialisti ja tema sõbranna kõrvallauda.
Teine "vahele jäämine" juhtus nii, et firma, kellega see sama IT inimene juba tunni eest kohtuma enda sõnul läks, helistas meile ja küsis seda inimest hoopis teises asjus, kokkusaamisest ei teadnud nemad aga midagi. Muidu oli see inimene hea töötaja, tööd said õigeaegselt ja korralikult tehtud, aga nähtavasti ei ole tema puhul tegemist püsiva kontoriinimesega."
Lumekoristaja alla jäänud dokumendid
Väikefirma juht Annika
räägib töötajate motiveeritusest enda kogemuste põhjal järgmist: "Olen töötanud kohtades, kus eeldatavalt on inimesed motiveeritud ja peavad ka peale palgapäeva erialaseid saavutusi olulisteks, ehk siis motiveeritud töökultuuriga keskkondades.Teisest küljest - eks inimestel tuleb aeg-ajalt peale identiteedi kriis, lihtsalt tüdimus, sügiskaamos ja muud töötuhinat segavad faktorid. Mõnikord võib see olla ka tundest, et töötajat ei väärtustata, ei maksta ootuspärast palka või koormatakse tööülesannetega liiga palju. Ka liigselt igav töö, vähe ülesandeid või rutiin võivad mõjutada inimest mitte tööd tegema.
Kui kollektiiv ei ole piisavalt suur ja tööandaja hoomab üldist inimeste tausta, siis peaks juba see andma tunnetuse kui väga keegi motiveeritud on."
Aga kuidas siis aru saada, kui töötaja tööd ei tee?
"Tahaksin siinkohal välja tuua erinevuse, et võib kogu aeg tööd teha ja mitte kuhugi jõuda, samas võib väiksema energiakuluga väga palju ära teha. Eks see sõltub muidugi töö iseloomust, minu jaoks on väga oluline teema just töö efektiivsus. üldiselt on inimesed kohusetundlikud ja kui nad enam ei taha tööd teha, siis muutuvad nad ebakindlateks, ega neil endil selle juures ka head tunnet pole. Ebakindlus, hajevil olek, omapoolsete ettepanekute puudumine, passiivne nõustumine - need on esimesed tundemärgid. Kui juba päris viilimiseks läheb, siis hakkavad kohatud vabandused tulema ja lõpuks lihtsalt tuimalt asjade mittetegemine. Eks iga juhtum ja iga töötajaga ole omamoodi, kuid üldjoontes on need protsessid sarnased: töötaja tuleb hiljem tööle, vaatab vilksti minu poole, istub arvuti taha ja hakkab nokitsema. Varsti on tal telefonikõne, läheb kõrvaltuppa, räägib pikalt ja tuleb tagasi, istub jälle arvuti taha. Peagi saabub varane lõunapaus, töötaja läheb ja saabub paari tunni pärast, istub arvuti taha, aga paraku on tal mõtted ja huvid mujal ning tööpäeva lõpuks on liiga vähe asjad edasi liikunud," räägib Annika.Küsimusele, kuidas ta juhina suhtub sellesse, kui töötajad vahepeal puhkepausi peavad ja nö tööluusi teevad, vastab Annika järgmist: "Puhkepaus ei ole alati tööluus, sõltub, millal seda tehakse. Kui näiteks tööajal võetakse hetkeks aeg maha, kuna lihtsalt enam ei jaksa, mis iganes põhjustel ja peale pausi jätkatakse uue energiaga - seda ei pea ma tööluusiks. Küll aga häirib tööd inimeste pidev põhjuseta või kokkuleppeta hilinemine, ülesannete mitte tegemine või lihtsalt kokkusaamisele tulemata jätmine. Sellistel puhkudel hakkab organisatsioon juba ise seda töötajat tõrjuma, temaga ei arvestata. Tööandjana on mul kohustus inimesega rääkida, pean oluliseks ebameeldivatest asjadest rääkida nelja silma all, sest siis on rohkem lootust, et muutused toimuvad ja ehk saan ise ka lisainfot, mis on töötaja tegelikud tagamaad. Avalikult noomimine viib tavaliselt tõrkeni ja suurt suhtumise paranemise lootust ei ole.Kui aga ka see ei aita, siis tuleb töösuhe lõpetada ja kollektiivile sellest ka lahtiste kaartidega rääkida. Tavaliselt on kollektiiv sellest juba ka ise aru saanud ja kohusetundlikud töötajad toetavad seda otsust."
Mis on kõige paremad vabandused, mida Sa tabatud tööluusijalt kuulnud oled?
Annika meenutab, et vabanduste osas on nii klassikalisi - mul on närvid läbi, pea valutab, kodus keeruline olukord, transport ei liigu jne. Teine osa vabandustest on seotud etteheitega tööandajale või töötingimustele- mulle pole öeldud, ma ei teadnud, mu arvuti või telefon ei tööta jne.
"Mõningad markantsemad vabandused, miks tööd teha ei saa: arvuti ventilaator on katki, mis võib tegelikult ka juhtuda, aga mitte sellel korral; töö jäi tegemata, kuna dokumendid kukkusid ja jäid lumekoristaja alla; ja kõige lihtsam vabandus - homme teen. Aga kaua ei jõua homseid oodata," lausub Annika.

Osale arutelus

  • Meelike Tammemägi

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine