EESTI - Talvine paadimatk Võrtsjärvest Tartusse

Idee jaanuarikuiseks Emajõe paadimatkaks sai alguse kalli hinna tõttu edasilükatud Lapimaa reisist. Krõbekülma ilma saabudes kujunes sellest tõeline 3-päevane seiklus.

Kuna minu ja elukaaslase esialgne plaan oli uus aasta Lapimaal vastu võtta (kuid üle 5000 krooni ulatuv bensiinikulu ja auto ülevedu tundus liiga soolane), siis ei tahtnud me ka nö asenduspuhkust vähem ekstravagantsena. Idee paatidega mööda Emajõge Võrtsjärvest Tartusse sõuda tundus täpselt paras: allavoolu, vaikne ja samas suhteliselt turvaline.

Paadimatka jaoks ei ole erilist ettevalmistust vaja, kui põhivarustus - paat, päästevest ja aerud - olemas on. Meil olid need, õnneks, olemas.

Pakkisime varustuse (riided, toit, sööginõud, telk, madrats, magamiskott) veekindlalt seljakottidesse, jätsime auto meid Tartusse ootama ning astusime 31. detsembri ennelõunal bussile, mis meid Võrtsjärve põhjakaldal maha pani.

Alguses ei saa vedama...

Esimene sõudepäev oli harukordselt rahulik: lasime end voolul uniselt kaasa kanda, uudistasime ümbrust, rääkisime vähe. Et olime kumbki eraldi paadis (meil on pisikesed üheinimesepaadid, mis küünarvarrepikkuseks pambuks kokku käivad), siis olime teineteisest pidevalt 100-200 meetri kaugusel.

Ilm oli sobivam oktoobri-, mitte detsembrikuule: lund ei olnud, tuult ka eriti mitte, temperatuur uimerdas +4 kraadi ringis. Jõgi on täies pikkuses-laiuses jäävaba.

Sättisime end päeva pimenedes (valgust on aastavahetusel häbiväärselt lühikeseks ajaks) kõrgele kaldale laagrisse, keetsime borshi ja jäime juba kella 6 paiku magama.

Hommikuks kattis maad ühtlane lumevaip.

Teine päev tuli oluliselt pikem, kui esimene (aerutasime kella 11-st hommikul kuni kella 4-ni õhtul), kuid mitte palju keerulisem. Kuigi tuure kogunud tuul tegi edasiliikumise vaevaliseks, sest sõudsime suurema osa ajast vastutuult, võtsime asja vabalt: aega meil ju oli. Läbisime päeva lõpuks umbes peaaegu pool teekonnast.

...ja pärast ei saa pidama

Kolmas, ja nagu hiljem selgus, retke viimane päev, tuli teistega võrreldes hoopis teisest klassist.

Temperatuurinäiduga käekell alustas hommikul -1 kraadiga ning number jätkas aegamööda langemist. üksluiseks muutunud aerutamine (tõmme paremalt, tõmme vasakult, tõmme paremalt, tõmme vasakult jne) ja ümbrus - lumesegused põllumaad ning rootihnikud - tekitasid tahtmise kiiremini edasi jõuda, öösel veel tugevamaks muutunud tuul aga rääkis hoopis teist juttu.

Paarikümnesentimeetrised lained nullisid pärivoolu abistava mõju täielikult ning lükkasid paate pigem üles-, mitte allavoolu. Tugevamate hoogude ajal pidime võitlema iga meetri pärast, kõvale aerutamisele vaatamata suisa paigal seistes.

See ajas minu kuklakarvad päris korralikult turri. Ma ei viitsinud niimoodi!

ühel eriti vinge tuulega jupil arvasime, et paadi veest välja tõstmine ja jala kaldapealsel kõndimine võiks lihtsam olla. Ega ikka ei olnud küll...

Kuna Emajõel on iga natukese aja tagant mõnesajameetrised veeharud, millest üks meie kõndimisteekonna 200 meetri pärast lõpetanud oleks, kõndisime, paadid käes, esiteks tagasi, ümber veeharu tipu, ja alles siis mööda puhmas põldu eesmärgi suunas. Oh sa juudas, kui väsitav see oli!"¨"¨

Tuul puhus minu fliisidest läbi, jopega ma aga olla ei saanud, liiga palav oli. Ebatasasel põllupinnal marssimine võttis üle keha higiseks, meel läks mõruks. Ragistasin täie hooga kaaslase kallal, sülgasin igas suunas sapiseid sõnu ja kortsutasin kulmu. "Ei iial enam!" lubasin iseendale."¨"¨

300-400 meetri läbimiseks kulus paatide väljavõtmise, tagasikõndimise, edasiliikumise, paatide jõkkelaskmise ja minu torisemise tõttu ligi tund aega. See oli päris hea õppetund meile mõlemale.

Kuna Emajõgi siugleb oma teekonnal läbi kümnete, kui mitte sadade kurvide, ning me olime kaasavõetud kaardilt juba väljas (meie käsutuses oli ca 30-kilomeetrine jupp Võrtsjärvest Rekuni), siis ei olnud meil eriti head ettekujutust, kui kaugel me järgmisest asustatud punktist asume.

Jõudsime teosarnasele tempole vaatamata päikeseloojangu ajaks Kärevere sillani, kust maanteed pidi on Tartuni kõigest 6-7 kilomeetrit. "Vau!" arvasime me seepeale, "Mis edasi? Kas jääme laagrisse või sõidame, ees on ju ainult viimane sats?"

Kumbki meist ei teadnud, et "viimane sats" oli tegelikult 19-kilomeetrine teekond, sest Emajõgi teeb enne Tartusse jõudmist laia-laia kaare.

Ränkraske lõpp

Otsustasime jätkata ning veel samal õhtul Tartusse jõuda. Kostitasime end kaldapealsel sokolaadiga, sättisime pealambid valmis ning lasime paadid uuesti vette. Hindasime teekonda 3-4 tunni pikkuseks.

Ei läinud kaua, kuni kogu ümbruskond pimedusse mattus. Hoidsime parema kalda varju, sest nii saime Tartu kohal helendavat taevast orientiirina kasutada, puude võrad näitasid kalda asukoha selgesti kätte.

ükskõik, millises jõekäänakus me ka ei asunud, tuul tundus alati vastu olevat. Alguses võitlesin tugevatele iilidele vastu ning püüdsin kõigele vaatamata edasi liikuda, peagi aga mõistsin, et targem on rahulikult sõuda (isegi, kui paat tagasi kandub) ning alles tuulehoo vaibudes rabelemist jätkata.

Mu käed olid aerude hoidmisest ja tuulega võitlemisest valusad, randmete asendimuutus meenutas äramagatud jala liigutamist. Alles siis, kui ma pealambi valgel oma aerulabasid vaatasin, nägin ma valu põhjustajat: vesi oli aerudel järk-järgult jäätudes paksu jääkamaka tekitanud, mis mu aere igal liigutusel valesse asendisse tõmbas ning lisakilosid andis. On ikka väga suur vahe, kas sõuda alla kilo kaaluvate aerudega, või 3-kilostega.

Klopsisime vastakuti aerud tääjavabaks ning tegime seda iga tunni-pooleteise tagant uuesti.

Jõgi aga tegi aina uusi ja uusi käänakuid. "Kuhu jääb raudteesild?" muretsesime meie: teadsime, et peame enne Tartu lähedale jõudmist silla alt läbi sõitma, kuid olime nüüd juba mitu tundi pimedas edasi lahminud, silda aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks hakkas Tartu helendava taeva taustal paistma ebaloomulikult sirge joon, milles me kiiresti raudteesilla konstruktsiooni ära tundsime. "Jee!" karjus üks osa minu sees, teine aga kalkuleeris, et sillast on Supilinna kallasteni veel vähemalt tund, kui mitte poolteist sõitu. Mul ei olnud enam palju jõudu ning varbad olid juba ammuilma läbi külmunud.

Kusjuures, minu olukorral ei olnud kaaslasega võrreldes veel vigagi: tal loksus pritsmerikka sõidustiili tõttu paadipõhjas (ja ka istumise all) vesi, pritsmekatte takjariba ei hoidnud ohtra jää tõttu katet enam suletuna, varrukatel rippusid rusikasuurused jääkamakad.

Jõgi hakkas aga jäätuma. Pole ka ime, temperatuur oli ju -5 kraadi juurde kukkunud.

Alguses olid need vatisarnased lumekogumid vees, seejärel peenikesed jääkirmelehed, millest aerud ja paar kerge krõbinaga läbi läksid, siis hakkasid jääplaadid üksteisega liituma, nii et krõbin muutus pidevaks saatehääleks. Peagi hakkas jää edasiliikumist ilmselgelt raskemaks muutma. Leidsime paremal kaldal jäävaba kanali ning sõudsime edasi.

Tähtvere tulede taustal muutus meie kanal kitsamaks. Ja kitsamaks. Ja kitsamaks. Kuni kadus sootuks. Kaaslane vaatas õnnetul pilgul eesseisvat jõge ning EPA ühikat, mis ikka veel alles kaugel-kaugel terendas, ning nentis, et meil tuleb vist ikkagi jõest välja ronida - kuid jätkas siiski jäämurdmist.

Liikusin vasakule kaldale, kus leidsin jäävaba vee, ning hüüdsin teise paadi mulle järele.

Tänasin mõttes seda tuult, mis meid terve teekonna ajal kimbutanud oli, sest seesama tuul lükkas nüüd jääd paremasse kaldasse ning lubas meil teekonda jätkata, olgugi et lainete ja valuga võideldes. Helistasin sõbrale, et ta meile kaldaäärde vastu tuleks.

Kell 21.30 olime viimaks päral, pärast peaaegu 12 tundi kestnud aerutamist. Läbisime päevaga ligi 35 kilomeetrit, kokku aga ligi 60.

Vajusin kohe pärast asjade lahtipakkimist sügavasse unne.

Aeg pärast retke

Järgmisel päeval oli mu keha ja vaim kurnatud. Pea oli paks ning silmad unesegased. Haarasin justnagu hamster iga vähegi söödava asja järele - tundus, et mu keha püüab end valmis seada, kui mul jälle mõni sarnane matkamõte pähe peaks tulema.

Kas ma teeksin seda uuesti? Arvatavasti mitte, igatahes mitte sellise ilmaga. Kuid ma olen õnnelik, et me selle praegu, sel korral ära tegime. Oleks me Kärevere silla juures laagrisse jäänud ning allesjäänud teekonda alles neljandal päeval jätkanud, pidanuks me kõndima - jõgi oli järgmiseks hommikuks täienisti jääs. Läks õnneks!

Osale arutelus

  • Piret Birk

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine