Rääkides Sirje Orvetiga elust, õnnest ja surmastki

Sirje Orvet on inimene, kes korraldab juhiabide kaugõpet Tallinna Tehnikaülikoolis, on üks Eesti Juhi Abi ühingu eestvedajaid ning sekretäritööst lootusetult sõltuv ja läbi imbunud.

Kui ma temaga esimest korda kokku sain, jättis ta mulle väga värvika mulje. Ta on väärikas, natuke ehk üleolevgi, väljapeetud soengu ja ehetega. Kui ta diivanile istub, valib ta teadlikult elegantse poosi ning hoiab randmeid naiselikult kergena, justkui hästikoolitatud baleriin.

Tema kõnemaneer on ülevoolav. Ta võib alustada rääkimist äsjaloetud raamatust, põigata justkui muuseas pühakute, Piibli ja lastekasvatamise juurde, lisada mõne humoorika loo ning naasta seejärel tagasi algusesse, äsjaloetud raamatu juurde.

Vahel kaob tal jutujärg käest ära. Siis jääb ta korraks vait, küsib - ma ei saagi aru, kas endalt või vestluskaaslaselt - kuhu jutt pooleli jäi ning jätkab mõttelõngast kinni haarates endise tempoga.

Ajakirjaniku jaoks on ta ühest küljest taeva kingitus, sest Sirjelt ei pea sõnu suust välja kiskuma, teisest küljest aga õudusunenägu, sest diktofonile kinni püütud mõtete artikliks toimetamine võtab 3 korda rohkem aega, kui tavaliselt.

Ometi on tema kuulamine sõltuvust tekitavalt kaasahaarav, sest sel 60. eluaastale läheneval daamil on harukordselt värvikas elulugu ning oskus saatuselöökidest õppida.

Kohtusime Sirjega tema kabinetis vahetult enne jõulupühi, kui laual oli põlevate küünaldega lilleseade ning ruumis hõljus mõrkjasmagus lõhn, et rääkida elust, surmast ja aitamisest.

Karjavärav, mille vastu veised end nühkimas käivad

Avalikkuse jaoks on Sirje Orvet sekretäride eestkõneleja, jutukas ja aktiivne naisterahvas. Samal ajal on Sirjel ka teine, vaiksem ja nähtamatum pool: ta on olnud Iru hooldekodus vabatahtlik, hingehoidja, ning aitab tänini vanainimestel surmale julgemalt vastu astuda. Ja mitte ainult vanainimestel surmale, vaid ka raskustesse sattunutel elule.

See ilmneb eriti hästi praegu, aastavahetusel, kui Sirje kabinetti satuvad alatasa inimesed, kes end tühjaks rääkida tahavad: kellel on laps haige, kellel abikaasa üle aisa löönud, kellel... Sirje kuulab, kannatlikult ja vaikselt, isegi siis, kui muud asjatoimetused ammu tagant sunnivad ja mõtted oma radadele läinud.

Ta meenutab kellegi ("Oli see ehk Peegel? Või hoopis papa Jannsen?") tarka ütlust, et ajakirjanik on nagu karjaaia värav, mille vastas iga veis end nühkimas käib. Praegusel ajal on Sirje ka nagu ajakirjanik: sajast inimesest, kes päeva jooksul üle Sirje ukse astuvad, tulevad ehk 5 asja pärast, teised aga niisama, juttu vestma.

Ometi kuulab ta nad kõik ära, vastuvaidlemata. "Aga miks nad sinu juurde tulevad?" küsin uudishimulikult. Päris täpset vastust Sirje ei tea. "ütlevad, et minu juures on hea rahulik, mina annan rahu," arvab ta.

Äkki heliseb ruumis telefon. Sirje võtab toru ning seal on keegi, kes ütleb, et tal on igav ja ta tahab rääkida. "üks tuttav vanainimene," selgitab Sirje ning lubab helistajale hiljem kättesaadav olla.

"Kas see koormav ei ole?" küsin. "Ega ma ei kahetse, et nad siin käivad," vastab ta, "Ma olen pisut, nagu vanarahvas ütles, nagu tühjaks pigistatud jõhvikas, pisut nagu ära imetud. Aga ma saan sellest kiiresti jagu, kui sinusugune armas noor inimene tuleb ja teeb niisuguse näo, nagu sulle läheks minu isik korda. Iga inimene on ju edev, võib-olla väga suured pühakud ei ole, aga ma kahtlustan, et nemadki on."

Maaslamajast mööda ei kõnni

Kui hädaline Sirje juurde südant puistama tuleb, ei tähenda tema ärakuulamine Sirje jaoks suurt rõõmuhõiset või tugevat sisemist vajadust. "Ma teen seda ilma erilise emotsioonita. Ma lihtsalt tean, et ma pean seda tegema."- "Aga miks sa pead?"

- "Sest see on arvatavasti minu elu ülesanne. Minus ei ole nii palju egoisti, et öelda: "Mine kellegi teise juurde." Ta on valinud minu."

Sirje jääb korraks vait, vaatab laual põleva küünla leegi sisse ning tõstab pilgu minu näole: "Kas sulle ütleb midagi salmike "Sinu tahtmine sündigu"? See on Meie Isa palvest. Sellest palvest võib võtta erinevaid ridu, mis on väga olulised. "Sinu tahtmine sündigu" on üks osa minu elu lahendatud puslest - ei maksa eriti palju pekselda ja viselda, kõik, mis on ette nähtud, see tuleb. Ja kui sinu juurde tullakse ja vajatakse abi, siis see kõige vähem, mida sa teha saad, on olla paigal."

"Mis on heategu?" küsib Sirje retooriliselt. "Seda sõna öeldakse nii kergesti: meil on heategijad, meil on jõulude ajal heategevus, me teeme head, me anname oma vanad kaltsud ja mittevajalikud nõud ära...

Kuid see ei ole heategu. Heategu on midagi sellist, mida ära andes sa tunned sellest asjast ise puudust. Kui ma ütlen endale, et ma teen heategevust, ma annan ära kõige kallima, mis mul on, aja - aega mul ju ei ole."

Elurõõm ja õnn läbi karmide ajade

Surma ja raskustega on Sirje elu jooksul korduvalt vastamisi seisnud. Ema halvatus ja sellele järgnenud surm, venna tapmine, lahutus - kõik need on hinge proovile pannud ja midagi õpetanud.

Sirje usub, et just õnnetused, kaotused ja raskused on need, mis inimest edasi aitavad ning uue hingamise annavad. "Väga selge ja usaldust äratava silmavaatega inimesed on alati midagi kohutavat üle elanud," usub ta.

Ta jätkab avatult, kõhklemata: "üks ilusamaid asju, mis minu elus on juhtunud, ja samal ajal ka kohutavamaid, on see, mis juhtus mu emaga. Ema oli mulle väga suureks eeskujuks. Sellega, et ema sai 59-aastaselt halvatuse, mis kestis 12 aastat nii, et ta ei saanud rääkida ega kõndida, oli mähitav nagu laps, ei saanud praktiliselt suhelda... Selle perioodi üle elamine oli minu elus nii oluline!

Ilus on öelda, et inimene on sündinud armastuseks ja õnneks... Aga vot ei ole sündinud! Inimene on just sündinud selleks, et keerulisi perioode läbi elada."

"Kas see sind õnnelikumaks on teinud?" küsin. "Ma olen läbinisti õnnelik!" vastab ta pikemalt mõtlemata.

Kristlikud väärtused

Ei pea olema selgeltnägija, et tabada Sirje kristlikku tagatausta: ta pöördub oma jutus tihti ajatute väärtuste juurde ning toob paralleele tuntud kirikutegelaste ja piiblilugudega.

Ta räägib noorele inimesele arusaamatu kergusega leinast ja surmast, nagu need oleksid sama loomulikud kui korteri renoveerimine või õhtusöögi küpsetamine. Tuletan endale meelde, et tegelikult surm ongi osa elust, isegi veel loomulikum kui korteri renoveerimine, kuid... Harjumatu on tema loomulikkus.

Näiteks küsib ta minu käest pikemalt keerutamata, kuidas mina oma surmaks valmistunud olen (olgu siinkohal lugejale teadmiseks, et allakirjutanu on 23-aastane). Olen sel määral tõesti valmistunud, et emal ja elukaaslasel kalmistule matmist keelanud, mida Sirjele sama avatult ka vastan, kuid... kuklas on mingisugune ebamugavustunne. Võõrastega ju surmast ei räägita.

Sirje naeratab ja ütleb: "Tubli." Niisama lihtsalt. "Tubli." Ja ebamugavustunne hajub.

Teised Sirje Orvetist

Janne Kerdo,

Tallinna Majanduskooli sekretäri- ja ametnikutöö osakonna juhataja

Esimest korda kohtusin Sirjega 90ndate aastate algul sekretäritöö kursustel. Sirje suutis vaimustusega haarata mind sekretäritöö maailma, kus me tänase päevani koos tegutseme. Tegelikult on Sirjest saanud minu jaoks olulist rolli mängiv inimene - sõber, õpetaja, juhendaja, mõttekaaslane. Temalt on palju õppida - põhimõttekindlust, pühendumust, hoolivust, positiivsust ..... Igapäevaselt kannan kaasas Sirje sõnumit - kui igal kümnendil võime mõelda, et oleme vanad ja "elu juba läbi", siis tegelikult elu alles algab ja seda tuleb osata elada.

Mare Jaamul,

Elion Ettevõtted assistent

Sirjet tunnen ma juba enne Eesti Juhi Abi ühingu algusaastaid. Mäletan veel nõukogude ajal sekretäride koolitustest, mida korraldas Sirje, osa võttes, et ta oli alati nii särav, toimekas ja oma ala nautiv natuur. Ta oskas end hästi väljendada, ta välimus oli alati väga isikupärane ja hoolitsetud. Ruum, kus koolitused toimusid, oli väga hubaseks tehtud lihtsate, nutikate vahenditega. Vene ajal tema juures käies ei puudunud jõulu-, lihavõttepühade ja emadepäeva paiku just selle päeva tähtsusele suunatud ümbrus kaunistuste näol. Kõik see köitis ja jäi endalegi külge. Tema koolitused ei väsitanud üldse ja tema meeldivus andis alati palju positiivset kaasa, mis innustas ka ennast järgima lihtsaid võtteid oma töö juures, mida Sirje kasutas. Just tema soojus, siirus, väljapeetus, väljendusoskus köitis siis.

Nüüd, aastate möödudes on ta veel elukogenumaks-täiuslikumaks muutunud nagu hea punane vein.

Sinna on lisandunud kindlasti põhimõttekindlus, empaatiavõime, intelligentsus ja võime anda endast maksimum sekretäritöö edendamisel Eesti Vabariigis.

Miks EJAü ühinguõed tahavad ja igatsevad jälle ja jälle temaga kokkusaamisi? Nii tema enda pärast kui ka arendavate-rikastavate teadmiste teadasaamiste pärast. Tema poolt väljavalitud lektorid on olnud kõik oma ala professionaalid ja väga meeldivad inimesed. Oleme saanud väga palju tööks vajalikke teadmisi juurde.

Tööd, mida tehakse südamega, armastatakse ja seda on nauditav järgida, sellega kaasa minna ja sellest osa saada.

Kristina Ruhno,

Kutsekvalifikatsiooni SA Kutsekoda, koordinaator

Sirjele mõeldes kangastub esmalt tema daamilikkus ja talle ainuomane majesteetlik rüht. Tema suur lugemus väljendub nauditava sõnaseadeoskusena, avara maailmavaatamisena ja julgusena sõna sekka öelda, mis võib tuua sind pilvepiirilt maale tagasi või vastupidi. Sirjest hoovav siiras tähelepanelikkus ja hoolivust võlub inimesi. Uskuge või mitte - temas pesitsevad mõõtmatu töölepühendumine, kokkulepetest pidamine ja väga suur missioonitunne muudavad teiste elu.

Tänan võimaluse eest sõna sekka öelda, sest Sirje ON suurepärane inimene.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kopra talu – peopaik Mulgimaa ürgses looduses

Turismistaluna hakkas Kopra talu tegutsema 2000. aasta sügisel. Praeguseks on sellest kujunenud populaarne seminaride, konverentside, suvepäevade ja peoürituste pidamise paik. Kopra talu asub Viljandist 22 kilomeetri kaugusel Tuhalaane külas ning on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine