Eduka karjääri määrab südamehääl

Kuulsin hiljuti huvitavat lugu, kuidas üks koolidirektor otsustas peale pikka ja edukat karjääri ameti maha panna ja õppida pottsepaks. Mees põhjendas oma valikut sellega, et siis on ka pensionipõlves oskused leiva teenimiseks, saab inimesi rõõmustada ja olla iseenda peremees. Kõrvalt kuulis lugu eduka ettevõtte juht ja imestas - sellise ameti paneb maha ja vahetab nii musta ja lihtsa töö vastu - mis tal arus on. Kas siis direktori motivatsioonipakett ei vastanud tema ootustele? Mind ei pannud see valik kuigivõrd imestama - pottsepa töö on inseneriteadmisi nõudev amet, kus saab inimestele tuleasemeid valmistada ja nad on sulle elu lõpuni tänulikud, kui oma tööd südamega ja hästi teed. Tõeline positiivse karma loomise amet! Seevastu koolis tuleb vahel õpetajatega vastanduda, teha ebameeldivaid otsuseid, õpilaste pärast südant valutada, finantse leida ja teab veel, mille pärast juuksed halliks mõelda. Muidugi võiks kaheldes küsida: aga miks ta kohe pottsepaks ei õppinud; mis talle siis nii vastumeelt on direktori ametis; kui hea pottsepp temast siis ikka saab, ent tegu on siiski üha levinuma lähenemisega oma karjäärile. Just selliseid üllatuskäike võtavad ette inimesed, kelle esimene valik on olnud kas läbimõtlematu, liiga praktiline, igav või lihtsalt ammendunud. Majandusinimesed lähevad kunstiülikooli, IT juhid hakkavad kokaks, mehaanikud asuvad hiina keelt õppima ja maailmarändurid hakkavad koolmeistriteks. Need, kes ettevõtlust proovinud, asuvad riigitööle, juhid õpivad spetsialistideks ja vastupidi. Enamasti valitakse teiseks hariduseks ja oma elu uueks alguseks midagi kodanikuhariduse vallast, kui see on enne olnud liialt tehniline või majanduskeskne.

Mõistetavalt lõõgastub konditsioneeritud kontoris valutavate õlgadega telefoni ja arvutihiirega žongleeriv bürootöötaja pigem hubases töötoas kaltsuvaipu kududes või tai massaaži algteadmisi omandades. Selle asemel et oma vaba aeg kulutada näiteks majanduse magistrit kirjutades, keel kantseliidist sõlmes ja silmad arvutieredusest punased.

Liikumine, käeline tegevus ja loovus viib meid lähemale iseendale ja taastab stressis hävinud neuroneid. Iga selline tegevus mõjub kui eneseteraapia - me meeldime endale rohkem ning mitmesuunaline tegevus toob enda sisse ruumi juurde, muutume vabamaks ja rõõmsamaks. ühel päeval võib tekkida aga soov oma hobi muuta tööks, et sellega maailmale rohkem kasu tuua, kui argitööks tehtavaga.

Kes ma olen ja kuhu ma kõlban

See aeg on pöördumatult ümber, kui peale keskkooli pidi tegema valiku, mis määras su elu kuni pensionini. Ei ole ühte õiget haridusteed, mis viiks ühe ja õige töökohani, mida terve elu pidada. On palju erinevaid teid ja viise, kuidas sihtpunkti jõuda.

Kuid kus on sihtpunkt - kuhu me õigupoolest jõuda tahame? Kui uurida inimeste unistusi õnnelikust tööelust, siis enamasti on see seotud hea teenistuse, huvitava töö, mõnusa töökeskkonna ja piisava vabadusega otsustada millal, kuidas ja kui palju teha. Ka seda võiks üldistada, et kuhu me siis sellega välja jõuda tahame. Ikka, et oleks tervist ja majanduslikult turvaline pensionipõlv, kuhu jaguks eneseteostust ja ka seda, et tagasi vaadates oleks elu olnud mõttekas. Nagu ütles Nikolai Ostrovski raamatus "Kuidas karastus teras", et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.

Et see kõik õnnestuks on vaja kolme asja: tunda ennastteada oma võimalusi

omada tulevikuunistusi.

Kõige rohkem ollakse kimpus enesetundmisega ehk enamust inimesi ei oska end rohkema kui viie sisuka iseloomuomadusega kirjeldada: nad ei tea, milles nad on head, milline on nende isiksusetüüp ja võimete potentsiaalid. Selle ränga taaga võib kirjutada meie nõukoguaegse haridussüsteemi arvele, kus polnud ei eneseväljendust ega ka enesetundmist ainekavas, karjäärinõustamisest rääkimata.

Teine pool sellest lasub meie kehvavõitu suhtekultuuril, kus on vähe peegeldamist, empaatilist kuulamist, teiste märkamist ja siiraid komplimente. Inimesed, kelle ülimaks väljenduseks on sõna: normaalne, jäävadki pendeldama sellest pinnapealses normaalsuses nii oma haridus kui tööalastes valikutest.

Ka tööturul käitutakse kui ohvrid, oodates seda kui ettevõtted oma landid välja viskavad ja töötajaid vajavad. Kas nii haledalt läheb õnge üks inimene, kellel on tõelised unistused. Ei! Tema teab enda kohta vähemalt 100 omadussõna ja peent nüanssi, ta valib endale ise tööandja, kelle juures soovib töötaja ja arendab oma karjääri ise hoolimata sellest, kas tööandja võtab teda vaevaks motiveerida või mitte.

Tsiteerides juhtimiskonsultanti Mait Raavat: ennast suudab ise motiveerida vaid 5 % ühiskonnast, teised vajavad pidevalt stiimuleid. Miks mitte otsustada lugupidamisest enda vastu ennast selle viie protsendi hulka vinnata.

Tooksin ühe näite: kui praegu käib palgaralli, siis milline unistustega inimene oleks nõus vahetama töökohta 500 krooni pärast, kusjuures teadmata, kas see uus ettevõtte ikka on parem. Kuhu jäävad põhimõtted ja lojaalsus ja kui hoolega on see praegune töökoht siis valitud ja mis saab kui järgmine firma 500 krooni rohkem pakub?

Selline lähenemine viib majanduse jahtudes tõenäoliselt krahhini, sest keegi pole huvitatud töötajast, kellel on ükskõik, millises ettevõttes ta töötab.

Võtame tagant ettepoole

Mõtle, et sa suled silmad ja kui ma küsiksin: kas tänane elu on selline, mida sa armastad ja see on töö, mida sa kirega teha tahad? Kui saad endale vastata "jah", siis oled läbi hammustanud maailma suurima saladuse - kuidas õnnelikult elada ja võiksid seda ka teistele kuulutada. Kui aga pead üle huulte venitama kahtlustava: "vist mitte", siis on tagumine aeg midagi ette võtta. Aga alusta tagant poolt. Võta nii suur valge paber kui sa oma majapidamisest leiad - sinna peab mahtuma sinu eluraamatu kontseptsioon. Kujuta nüüd ette, et sa oled 95- aastane super heas vormis vanainimene, kes lehitseb oma kuldsete tähtedega kirjutatud eluraamatut. Seal on järgmised peatükid, millele peab kirjalikud vastused leidma: - ta töötas pühendumusega ja õnnelikult ning saavutas"¦..; - teda kirjeldati kui võrratut inimest, sest ta"¦.; - talle anti Nobeli preemia"¦"¦"¦"¦.. eest; - ta tegeles heategevuse nendes valdkondades: "¦"¦"¦.;- tema lapsed ja lapselapsed on saavutanud häid tulemusi"¦.. aladel; - raamatud, mida ta on kirjutanud"¦"¦"¦"¦"¦"¦"¦..; - maailma parandamise projektid, mida ta on läbi viinud"¦;- hobid, millele ta jäi truuks ka vanaduspõlves"¦"¦"¦..;- parimad naljad, mida ta on teinud"¦"¦"¦"¦"¦..;- asjad, mida ta on välja mõeldud"¦"¦"¦"¦"¦"¦.; - inimesed, keda ta on armastanud"¦"¦"¦"¦"¦"¦"¦"¦"¦ jne"¦.

Kuskil seal lehtede vahel on ka elutöö külg: kui silmad kinni panna, siis milline on see unistuste töö, mida seal näed?

Neid toredaid unistusi tulebki hakata nüüd ellu viima. Avastades kõigepealt oma tugevused, tunnistades nõrkusi ja seejärel leides võimalused unistuste ellu viimiseks. Võiksin vesta hunnituid lugusid sellest, kuidas inimesed on oma elu ala leidnud: 35-aastane projektijuht õppinud puutöömeistriks, 55-aastane finantsanalüütik läinud õppima maastikukujundamist, et oma maamaja korda teha ja seejärel läinudki teise valdkonda, laulja hakanud raamatupidajaks jne.

Kuid nendest lugudest pole võtta muud, kui usk ja julgus, sest õnnevõti on meie igaühe enda sees. Ainult meie ise teame, mis on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui julgust napib, aitavad enesearengu kursused ja psühholoogia koolitused, sealt edasi hakkab energia juba lihtsamini liikuma - tuleb parem tunnetus enda kohta, selgemad valikud ja ehedam olemine.

Ka meie argielu koosneb tuhandetest mikrotegevusest, mida paremini tegema õppides, saame suurema rahulolu ja parema elukvaliteedi. Elu ei pea olema virisemine argise üle, mõttetu töökoht, maitsetu toit ja külmad suhted. See võiks olla südamega elamine, igast otsast põlemine ja mõnus kulgemine koos lähedastega kuldsete tähtedega lõpp-peatüki poole.

Osale arutelus

  • Tiina Saar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Värske ja erakordselt särav koht stiilseks firmapeoks – Olympic Casino Olümpia

Smokingus härrad, õhtukleitides daamid, bigbänd, kabaree, särisev pinge Black Jacki lauas ja erutav kõlin automaadisaalis – ei, see pole James Bondi uue filmi treiler, vaid firmaüritus Tallinna kõige põnevamas peokohas, Olympic Casino Olümpias.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine