17. veebruar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks valik sel korral just Kreetale langes ja kas oli midagi konkreetset, mida sinna otsima läksid? Läksin otsima eelkõige päikest. Kreeta iseesneset oli üsna juhuslik valik. Lihsalt koht, kus varem polnud käinud, küll aga kuulnud vaimustunud reisijate õhkamisi.

Kreeka suurimal saarel on pakkuda niivõrd palju, et esmapilgul tõenäoliselt tundub, et ühest puhkuseajast ei jätku, et külastada kõiki huvitavaid kohti. Nädalaga tervele saarele ringi peale tegemiseks peaks väga korralik tempo peal olema. Palju te oma seltskonnaga läbi jõudsite sõita ja kas oli midagi, mida kindlasti meie lugejatele soovitad?

Ehkki saar tundub ju esmapilgul olevat üsnagi väike, on see ometi siiski nii suur, et nädalast jääb sellega tutvumiseks väheks, eriti, kui tahad ka sõna otseses mõttes puhata - rannas lebada ja ujuda. Nii ei jõudnud meiegi igale poole. Suurim elamus oli vast Samaria kanjon, mis on Euroopa pikim - ligi 18 km, algab 2100 meetri kõrguselt ja laskub alla mere äärde, kõige kitsamas kohas on laiust vast paar meetrit. Kanjonit saab läbida ainult jalgsi, kui just eesliga ei sõida, ning mööda kive laskuda ei ole sugugi kerge. See-eest avanevad hunnitud vaated ja lisaväärtus on rahulolu saavutatuga. Rannikult omakorda ei pääse jalgsi kuhugi, kui just mööda kuru tagasi üles ei roni, vaid tuleb laevaga sõita järgmisesse sadamasse, kust viib tee taas tsivilisatsiooni.

Kindlasti tahaks nimetada Kreetast lõunasse jäävat väikest Crissi saart, millel laiust vaid pool ja pikkust paar kilomeetrit. Crissil puudub täielikult joogivesi ja püsielanikkond. Kuni paari meetri kõrguste kadakasarnaste põõsaste juured puhub tuul lagedaks ja paljandab müstliste keerdude põimingu. Võib vaid imestada, millest nad eluõudu ammutavad. Meri on aga vaat et veelgi eresinisem ja läbipaistvam kui mujal Kreekas.

Unustamatu elamuse pakkusid Knossose palee ja idapoolses väikelinnas Agnios Nikolaoses asuv põhjatu Voulismeni mägijärv, kus olevat kunagi kümmelnud ka Athena ja Artemis. Eriti müstiline on järve kaldal istuda ööpimeduses.

Traditsiooniline Kreeka tavern on tõenäoliselt elamus, mida ei saa Kreetal olles külastamata jätta. Millise mulje jättis rahvuköök ja millise kohalikud elanikud?

Kohalikud elanikud olid meeldivalt sõbralikud ja abivalmis, kuid mitte pealetükkivad, mis minusugusele jahedale eestlasele väga hästi sobib. Rahvusköögis võlus mind ära tzadzhiki - maitseaine, mida ka koju kaasa tõin.

Kreetal ei leidu vist ainsatki maalapikest, mis ei pajataks saare sajanditepikkusest ajaloost või mis ei oleks seotud Vana-Kreeka müütide ja legendidega, mis on ajalooga nii tihedalt läbi põimitud, et ei olegi enam võimalik vahet teha, mis on tõde ja mis väljamõeldis. Olles nädal selle ajaloo keskel, kummutas see reis midagi või pigem kinnitas?

Reis kinnitas aimdust, et kui oled Kreekas, tunned iga hetk tuhandete aastate tagust maailma kultuuri lummust.

Inimesi on erinevaid - ühed on igavesed päikeseotsijad, teised peavad lugu talverõõmudest, ühed armastavad, kui reisiplaan on juba lennule minnes lõplikult paigas, teised tunnevad rõõmu kui kõik selgub kohapeal. Mida pead üldiselt reisi valikul oluliseks ja kui olulist rolli mängib ettevalmistus enne reisi? Mulle meeldib reisida nii ja naa. üht kindlat retsepti ei ole. Päikesereisile kõige kuumemal ajal ei kipu, samavõrd naudin suusapuhkust. Kahjuks ei kuulu ma nende hulka, kes põhjalikult reisiks valmistuvad. Mitte et ma sellest ei hooliks, aga alati jääb aega napiks ja nii mõnigi kord, reisil olles, tuleb seda kahetseda. Siin aga tulebki mängu teadmistepagasiga reisikaaslane, kes leiab tänuliku kuulaja ja kellega on tore nähtut-kogetut jagada. Samavõrra tähtis, kui sihtpaik, ongi minu jaoks reisikaaslane.  

Kas on olemas mõni eriline meene, mida välisreisidelt alati kaasa tood või midagi, mida reeglina kogeda püüad? Kogeda püüan ehedat elu - külastada kodusid või kusagil turisti jaoks kõrvalises kohas lasta kohalikul elul silme ees kulgeda.

Kaasa oleme perega üritanud tuua tasse. Eks ta veidi riskantne ost on - pole ju kindel kas see tervena ka ikka koju jõuab ja vahel on üsna tülikas terve päev tassiga kotis ringi käia. Aga tore on pärast kodus sellest kohvi juua ja sõpradele pakkuda ning reisi meenutada. Aja jooksul on mõned tassid ka katki läinud ja ju see on märk, et tuleb vastavasse paika uuesti minna.

Milline võiks olla unistuste sihtkoht, kuhu kord elus kindlasti jõuda sooviksid ja millises riigis Sind järgmisel korral kohata võib? Praegu tundub, et tahaksin ära käia Islandil, kuid kas see nüüd niiväga unistus on"¦ Aga järgmine kord võib mind kohata veebruarikuus Itaalis Dolomiitides suusatamas.

Autor: Evelin Org