EGIPTUS - Mida kaugemale jääb Punane meri, seda värvikam on Egiptus

Kui Egiptuses reisimiseks on aega vaid nädal, tuleb paraku langetada valik päikesepuhkuse ja kultuuriringreisi vahel - mõlemaks korraga ei lihtsalt jõudu ei jätku.

Päike on katuse ahvatlevalt kuumaks kütnud ning tõotab tulla ideaalne päevitamisilm. Paraku on tegemist kopti kloostri katusega ning säravate silmade munk Nikodemus on juba paar korda mõista andnud, et viisakas oleks end sõrmeotsteni kinni katta.

Kolmas päev nädalasel Egiptuse ringreisil ja näeme esimest korda päikest - merd ei ole me veel näinud"¦

Kairost 100 kilomeetrit loodes keset kõrbe Wadi Naturnis asuvad kindlusi meenutavad kopti kloostrid on päikeseturistide eest hästi peidetud saladus olnud - ehkki kõik on teretulnud ning mungad võtavad külalisi meeleldi vastu. Nikodemus räägib päikesenäljas turistidele pikalt ja põhjalikult kloostri ajaloost, kopti kristlusest, isegi laulab.

Järjest rohkem paljaid varbaid ilmub pühamu uksele päikest piiluma.

Kui pooletunniseks planeeritud kloostrikülastusest saab kaks tundi ja ees ootavad veel kolm Wadi Naturni kloostrit, juhtub see, mis Egiptusesse bussireisile sattunud inimestega juhtuma peab: ka kõige kultuurihuvilisemad nõuavad valjuhäälselt teekonna jätkamist Vahemere poole viietärni kuurordisse Porto Marina.

Kaks ööpäeva varem oleme viimaste päikesekiirte valguses maandunud Hurghada lennuväljal, et juba järgmisel varahommikul alustada teekonda Vahemere poole - selle ootuses võis merd pimedal hotellirõdul esimesel õhtul ka lihtsalt kuulata.

Arvestades, et Punast merd lahutavad Vahemerest tuhatkond piinarikast bussikilomeetrit, seisame kell kaks "varahommikul" ootusrikkalt keset öist Hurghadat - nutikamatel hotellist varastatud padjad ja tekid kaasas - et alustad teekonda mere ja päikese poole.

Seitse tundi, 600 kilomeetrit ja mitte sekunditki und hiljem teeme peatuse suduses Kairos ja vaatame tõtt püramiididega. Seltskond, kes on tulnud Vahemere pärlitega tutvuma, on küll kerges hämmingus, kuid jalasirutamispaus kulub ära. Suure Püramiidi otsa ei saa juba 1980. aastast alates ronida, mistõttu kasutavad paar bussis istumisest kangeks jäänud reisikaaslast võimalust püramiidi seestpoolt vaadata - see tähendab pikas rivis venimist, nina kinni eespool roomava turisti tagumikus.

Kontroll oma elu üle ja igasugune mõtlemisvõime on juba esimese 24 tunniga täiesti kadunud.

Veel ainult kolm tundi bussis

Esimene katse reisi kolmandal päeval oma elu taas ise juhtima hakata on üllatavalt edukas. Ronime kloostri ees oma bussi tagasi ja võimalus nädalase reisi jooksul Egiptuses ka merd näha, tundub täiesti reaalne.

Päike kaob Porto Marina tornide taha just siis, kui meie bussi nina turvameeste putka vastas seisma jääb. Porto Marina on üks neid kohti maailma, mille olemasolust kõik küll teadlikud on, aga ei suuda seda uskuda enne, kui oma silmaga näevad. Veel mõni aasta tagasi polnud selle küla kohal midagi. Nüüd on avarad hotellitoad paarituhande inimese jaoks, restoranid, kohvikud, spaa, säravvalged kaatrid, luksuslikud jahid, golfiväljakud. ümberringi laiub tühi kõrb.

Enne reisi selle küla kohta internetist infot otsides sattusin enda arvates kogemata mingi Itaalia kuurordi saidile, mis aktiivselt reklaamis gondlisõidu võimalusi. Kuid keset küla vookleb tõepoolest basseinisinise veega kanal ning sellel sõidab gondel. Et hooaeg Vahemere ääres on juba läbi, siis sõidutab igavlev paadimees gondliga kokki hotelli restorani kööki tööle.

Welcome to Porto Marina!

Päikese, mere ja ujumisega peab ootama. Pilk minibaari ütleb, et ootama peab ka veiniga meie päikselise elu alguse tervituseks.

Õhtusöögile ilmuvad kõik sekundilise täpsusega ja teatavad kelnerile oma joogisoovid. Kelneri pilgus peegelduvat hämmingut peaksid õppima sõita ka kõige suuremad Hollywoodi staarid: "Meil on siin alkoholivaba kuurort, araablasest omanik ei luba siin territooriumil alkoholi müüa." Nii karmiks alkoholipoliitikaks puhkusereisi ajal ei olnud me valmis.

Sekundiga jõuab meie laudkond restoranist hotelli vastuvõttu. "Welcome to Porto Marina!" tervitab süsimustade silmadega noormees, kes pole kunagi oma elus ühtegi sündmust veiniga tähistanud.

On selge, et isegi blondide juuste ja siniste silmadega selles olukorras imet ei tee - vaja on taksot lähimasse asustatud punkti. Kogu bussisõidu aja aknast vastu vaatav tühi kõrb ei ole muidugi väga julgustav"¦ aga selgub, et lähim küla on kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel, lihtsalt veel pisut edasi. Kuid taksot sinna ei saa. Saaks aga limusiini, ütleb noormees vastuvõtuleti taga rõõmsalt ning tõstab juba telefonitoru. Täiuslik Egiptuse-puhkus tundub lõpuks käegakatsutav, kuid siis hakkab lõpuks ka mõistus tööle. On seal ka mõni kohvik, baar? "Ei-ei-ei-ei-ei. See on väike beduiiniküla!"

Lähim veinipudel on 125 kilomeetri kaugusel Aleksandrias.

Lõhna järgi mere poole

Võimalust järgmisel päeval kell kaheksa bussi istuda tervitame niisiis rõõmuga. Sest plaanis on väljasõit Aleksandriasse - terve päev kunagise maailmalinna hiilguses. Reisikorraldajatel on küll kummaline mõte, et kell kümme Aleksandriasse jõudes võiks meid algatuseks paariks tunniks pimedatesse katakombidesse lükata.

Tervelt neli inimest on aga otsustanud vaatama minna, milline Aleksandria tegelikult on. Noh, ja kui aus olla, siis vahelduseks buffet"™dele otsida üles ka mõne mereäärse kalarestorani. Linna peatänavast ja ühtlasi merest paari kilomeetri kaugusel asuvate katakombide ees bussist välja astudes kohtame ootuspäraselt reisikorraldaja vastuseisu meie ekspeditsioonile. Asi lõppeb pisut põgenemist meenutava ettevõtmisega. Aga oleme ise meeletult rahul ja tegutsemistahet täis.

Teisel tänavanurgal saabub esimene tagasilöök. Meil on väga-väga-väga hea Aleksandria kaart. Ainult selle pisikese puudusega, et tänavanimed sellele on kantud ladina tähtedega.

Suuna mereni seame paika tähtsamate vaatamisväärsuste järgi. Meie nelikust kolm on pärit Pärnust - see annab garantii, et mere lõhna peale jõuame ikkagi kohale.

Enne on aga vaja läbida linnaosa, mis argipäeviti muutub hiiglaslikuks turuks. Kohalikud mehed sätivad lettidele kangaid, puuvilju, vesipiipe, saapaid, vürtse, vaipu. Mitte keegi ei ürita meile mitte midagi maha müüa. Ilmselt pole asi küll selles, et tegemist oleks harukordselt halbade kaupmeestega - nelja valget naist nägid nad viimati nendel tänavatel omapead liikumas vist väga mitu kuud tagasi. Jalgu pole nad ilmselgelt veel kauem aega näinud.

Pärast pooletunnist rännakut - ja edukat kõrvalepõiget meie poole visatud banaanist - oleme turvaliselt mere ääres hotelli Sofitel Alex Cecil ees, mille on teinud kuulsaks Lawrence Durelli romaan "Aleksandria kvartett" ja legend, et samas kohas sooritas enesetapu Kleopatra VII. Meie tunneme igatahes vastupidiselt Kleopatrale, et elu alles algab.

Marsime kalaturule, istume sealsesse restorani maha, näitame näpuga, millised kalad ja krevetid tuleks grillida ning tellime päikese ja mereni jõudmise tähistamiseks lõpuks ka pudeli valget veini.

Päris linn päris inimestega määrib võrreldes turisti-Egiptusega valgeid kingi kõvasti rohkem, kuid vastukaaluks on kuhugi koristatud kõik tüütud ja pealetükkivad kaupmehed. Värvilised kalapaadid (ilmselt samad, mida poolsada aastat tagasi kunstnikud maalisid) sõeluvad sadamasse sisse ja välja, võrgud erinevaid elukaid täis. Kel paati pole, peab leppima õngitsemisega, paremad kivid Kaitbei kindluse juures hõivatakse ilmselt juba päikesetõusu ajal. Tänaval hõljub pisut kõrbema läinud maisitõlvikute lõhn.

Imeilus sisutühi rannapäev

Bussireisi neljas päev pidi meid viima turistidest peaaegu puutumata Siwa oaasi. Kahtlemata reisi tipphetk, kuid paraku 500 kilomeetri kaugusel. Tekkis küll kerge kiusatus järele proovida, mitu kilomeetrit suudab inimene nädalas bussiga sõita, kuid võimalus kell neli ärgata, bussi istuda ning sellest lõpuks alles paar tundi peale südaööd väljuda, surmab igasuguse seiklusvaimu täiesti.

Lõpuks ometi avaneb võimalus järgi proovida, mida inimesed tavaliselt päevade kaupa Egiptuses teevad ja rannas vedeleda. Kella kümne paiku on rannas lamamistoolidel ees juba pool reisiseltskonnast, kelle bussisõidu taluvuspiir on ilmselt samuti ületatud.

Tellime mangomahla, jäätisekokteile, peame esimese võrkpallilahingu ja raporteerime oma imeilusast sisutühjast päevast oaasi poole teel olevatele reisikaaslastele. "Käisime kõrbes liivahunniku taga pissil ja sõidame nüüd edasi, varsti kohal," saabub vastus kuuendat tundi tõotatud Siwa poole teel olevatelt inimestelt.

Natuke pärast südaööd jõuavad nad siiski täiesti vaimustunult tagasi ja oleks valmis kasvõi kell kolm uuesti oaasi poole teele asuma.

Pean tunnistama, et kui Porto Marinast lahkumise päeva hommikul oli programmis esmakordselt jäetud "ametlik" aeg ranna ja päikese nautimiseks, tundsin kerget kahjurõõmu pilves taevast vaadates. Novembrist veebruarini ilm Vahemere ääres reisikorraldaja välja mõeldud graafikuga eriti ei arvesta.

Allikas: GoDiscover

Osale arutelus

  • Silvia Pärmann

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine