Sekretär, kes tahtis juba põhikoolis sekretäriks saada

Kui tavaliselt jõuavad persoonilood Sekretar.ee-sse nii, et keegi soovitab ajakirjanikule: "Kuule, mul on üks tuttav, äkki sa tahad temast kirjutada? Ma tean, et sa teed mingisuguse portaali jaoks artikleid," siis sel korral - ja loodetavasti nii mõnelgi korral veel! - valisime peategelaseks ühe täitsa tundmatu portaalikasutaja, reasekretäri, kui lubate nii öelda. Õigemini toimetaja valis: võttis foorumist ja aktiivsete kasutajate nimekirjast paar-kolm nime, otsis kusagilt välja MSNi aadressid ja andis need ajakirjanikule ülesandega: "Vaata, kas võetakse jutule."Ja teate, mis? Võeti. Isegi päris lihtsalt võeti! Nii et sel korral heidame pilgu Topauto Tartu esinduse müügisekretäri Daisy Tobre (25) töö- ja isiklikku elusse.

üllatav ja hirmutav ettepanek

Kui Daisy märtsikuu lõpupäevil oma MSNi aknas ühtäkki võõrast inimest, kes end ajakirjanikuna esitles, nägi, olevat ta päris üllatunud, et mitte öelda ehmunud. "Mul ei ole varem ajakirjandusliku intervjuuga kogemusi olnud. Ma läksin pabinasse, et nonii, mis nüüd tulema hakkab?" kirjeldas ta oma esimesi mõtteid paar päeva hiljem, kui me, kaks võõrast inimest, ühe Tartu söögikoha aknaäärse laua taga vestlust lahti kerida püüdsime.

Ta oli elevil ja natuke närvis, unustades vähegi pikemate mõttekeerdude järel, millest meil õigupoolest juttu oli olnud, ning sättis silmatorkavalt tihti oma juukseid ning õhulist, piduliku ilmega salli. Ometi ei tundunud ta püüdvat vestluskaaslasele muljet avaldada, maalida värve, mida tema elus ei eksisteeri, vaid selgitas lihtsalt ja loomulikult, kust ta tuleb, mida teeb ja miks just nii, mitte aga teisiti.

Ta ei pareerinud riukalikke küsimusi, vaid vastas kohusetundliku täpsuse ja aususega isegi siis, kui ajakirjanik üritas telgitaguseid surkida, leida mõnd "konksu" - veidrana näivat hobi või muud märkimisväärset - millest huumori ja kergelt noriva maiguga kinni hakata, skandaali tekitada, ütleks vist mõni sarkastilisema keele omanik siinkohal.

Tema lihtsusega käis kaasas posu linnalikke parasiitväljendeid nagu "oh issand", "issand jumal", "kui aus olla" ja "selline", mis kordusid vahel nii tihti, et üle laua istuv kaaslane tahes-tahtmata muigama pidi hakkama, ent mingil kummalisel kombel sobisid need selle noore täiskasvanuga ja maandasid ebamugavust olukorras, kus üks oli justkui ülekuulaja ja teine ülekuulatav.

Sekretäritöö oli kooliaegne unistus

Daisy ütleb enda kohta, et ta on põline tartlane: Tartus sündinud, Tartus kasvanud, Tartus koolis käinud.

Kui praegu 25-aastane, ent tollal 18-aastane Daisy Karlova gümnaasiumist, näpus keskkooli lõputunnistus ja sekretäritöö eriõppe läbimist tõendav diplom (Karlovas pakutavat huvilistele lausa eraldi tunnivälist õpet eesotsas kiirkirja ja dokumentide koostamise oskusega), välja astus ja Tartu Kutsehariduskeskuses sekretäritöö omandamisega edasi läks, ei teadnud ta veel, et õpingud jäävad peagi pooleli uue ilmakodaniku ja kasvava kõhu ootuses.

20-aastaselt laienenud pere lükkas kooli ja töö edasi, kuid ei muutnud eesmärke: ihaldatud lõputunnistus tuli kätte esimese lapse kõrvalt, dekreedis olles, ning peagi järgnes sellele ka kauaoodatud sekretäritöö ise. "Suvel lõpetasin ja kohe augustis läksin tööle," paneb ta ajarelee paika.

Ja kuidas oli?

"Oeh, jah... Eks see algus oli ikka (selline) põnev ja ärev, erutav, et (issand jumal,) kuidas ma hakkama saan ja et kas need oskused, mis ma omandasin, on ka reaalselt vajaminevad ning kasutatavad. Kuid kõik sujus iseenesest.

Esimene töökoht oli (selline) väike ettevõte. Ma tahtsin esimest töökogemust ja ma ei pööranud erilist tähelepanu sellele, kas firma on suur või väike. Mina arvasin, et mida väiksem, seda parem!

Aga siis tuli välja, et ma pidin kõike tegema, et kõike peab jõudma ja peab isegi koristaja eest vahel olema. Tööd oli palju!"

Mida peab üks sekretär oskama?

"Kui aus olla, siis näiteks eelmine sekretär, kes meil oli - tal ei olnud sekretäripabereid. Kui võrrelda seda minuga, kui palju ma olen läbinud keskkoolis, eraldi õppekeskuses, siis veel eraldi kutsehariduskoolis - kui kõik kokku panna, peaksin ma varsti ülikooliharidusega sekretär olema! - siis igal pool õpetatakse ühte ja sedasama: kuidas avaldusi vormistada, kuidas dokumentatsioon olema peab.

Kui sa lähed ettevõttesse, siis seal on niikuinii põhjad olemas, kõik on juba tehtud - kui sul on vaja midagi teha, siis sa vaatad, kuidas on eelnevalt tehtud, ja teed samamoodi. Ikka ei ole nii, et oi, mina õppisin niiviisi, mina teen nüüd nii! Ei ole vaja mingisugust erilist eelnevat töökogemust, aga kõik oleneb muidugi tööandjast, kuidas talle sobib - kas kogemustega või mitte."

Kas mõni asi jääb tegemata selle pärast, et ei oska?

"Kõik on lahendatav. Ainuke asi, mis on vaja igal pool juurde õppida, on arvutiprogrammid, kui on vaja raamatupidamisprogrammiga töötada. Mina aitan raamatupidamist väga palju."

Naiselik päike mehelikus kollektiivis

Tartu Topauto, kus Daisy töötab, on pea täielikult mehelik kollektiiv, sest 20 laiaõlgse müügimehe, mehaaniku ja konsultandi vahel on ruumi vaid kolmele naisele: Daisyle, raamatupidajale ja teisele, kõrvalasuva saali sekretärile.

Lähen mõni päev pärast meie õhtust, söögilauas veedetud vestlust, Daisy juurde tööluurele, et saada aimu, mida see kleenuke naisterahvas suurte autode vahel õigupoolest teeb.

Võtab hetk aega, et ma autosid täis ruumis sekretärilaia üles leiaksin, sest Daisy töötab kapitaolises, peaaegu laeni kõrguva klaasseinaga boksis: see on koht, kus ta igapäevaselt klientide ja majarahva asjadega tegeleb. Märgates mu ilmumist, astub ta naeratades pisikesest ruumist välja, küsib, ega ma teel ära eksinud (kusjuures, eksisin küll, sest Topautol on päris mitu hoonet) ja juhatab mu perenaiselikult kohvituppa, tee ja küpsiste juurde.

(Küpsistega, ütleb ta mulle hiljem salapäraselt naeratades, olevat muideks nii, et neid ei saa avalikult puhkeruumis hoida, vaid ainult sügaval kapinurgas, sest muidu ei ole klientidele midagi pakkuda - oma töötajad nibistavad ära. Nojah, kontoriinimeste värk, teadagi, noogutan ma mõistvalt ja meenutan meie endi külmkapis hallitama läinud kohvikoore pakke.)

Seni, kuni ma kohvilaual lebavaid ajakirju uurin (Motomaania, Tehnikamaailm ja TM-i eriväljaanne - huvitav, kas neil inimlikku ajakirjandust ei loetagi?), korrastab Daisy kiiresti kraanikausi ümbruse: kui ruumis käivad kliendid või töötajad ja keegi pesemata kohvitassi lohakalt vedelema jätab, peab ju keegi tuba ilusana hoidma, ütleb ta mulle selgituseks.

Teetassid täidetud, läheme Daisy arvuti juurde.

Milline näeb välja sinu tüüpiline hommik? Tuled tööle ja...

"Ei loe isegi lehte hommikul - aeg kaob kuhugile. Toon küll postkastist lehed, panen klientidele mõeldud laua peale, aga siis tuleb järgmine inimene, ütleb: "Ahaa! See leht on siin, ma siis võtan, loen." Nii et lehte ma ei jõua lugeda.

Igal hommikul kontrollin kassas oleva sularaha jäägi ja prindin välja eelmise päeva kassaraamatu. Saabuvate ja väljaminevate kirjade registreerimine toimub ka päeva jooksul. Kohv on meil ka väga minev kaup - väga tihti tuleb jälle uus kann jooksma panna.

Kliendid on juba varakult ukse taga. Jään ootama arvete eest tasumisi: kaardimakseid ja sularahaga tasumisi. Siis annab raamatupidaja natuke lisatööd - see on igapäevane laekumiste kinnitamine."

Mida sa praegu teed?

"Hommikul andsin kassast raha välja, nüüd tõi Allan (toim: hooldusnõunik) asemele tseki - teen väljaminekuorderi ja võtan sellele vajaminevad allkirjad. Kuna dokumente säilitatakse 7 aastat, siis peab neist tegema koopia ja kuidagi nad siia kinnitama - tavaliselt kas siis klambriga või liimiga, aga kuna klamber hakkab roostetama, siis..."

Tegeled sa arhiveerimisega ka?

"Ma annan raamatupidajale. Siin kappides muidugi on juba aastatevanuseid dokumente - vahel vaatan, et oi!, 2003. aasta ja 2004 - aga üldjuhul ikka raamatupidaja ise viib need ära arhiivi."

Pisike ruum, kus Daisy veedab suurema osa oma tööl veedetud ajast, on täis pabereid, kontoritarbeid, kaustasid ja muud tööga seonduvat, kuid riiulil on ruumi ka väikesele isiklikule asjale: fotole aastavanusest lapsest, kellega Daisy enne tööleasumist lapsehoolduspuhkusel oli.

Dokumendid korrastatud, viib Daisy mu tutvustavale jalutuskäigule: läbi õlilõhnalise töökoja, üle mehaanikute tööriistade juhtmete, läbi "teise maja" (Topautol on kaks hoonet). Ta ütleb, et ega tema ise ka ei satu töökotta tihti, kuid pärast ühe kuu pikkust töökogemust - ta tuli firmasse tööle alles loetud nädalate eest- teab ta juba enam-vähem, kus mis asub, kuigi garaažid on mehaanikute pärusmaa.

Kas see sind ei sega, et kõik siblivad, räägivad, ümberringi on pidev müra?

"Ei-ei, hoopis hullem oleks, kui oleks haudvaikus. Ei ole üldse häiriv."

Tõesti: kuigi Daisy on vaoshoitud, eestlaslikult rahulik, tundub see koht, kus Daisy hõljub ringi nähtamatu perenaisena, kes muudab töökaaslaste päeva natuke õdusamaks ja mugavamaks, sobivat talle paremini kui istumine omaette ruumis, nelja seina vahel, ja samal ajal paremini, kui töötamine paigas, kus kliendid pidevalt sisse ja välja voorivad.

Daisy hoiab meeles töökaaslaste sünnipäevad, korraldab pidulauad, toob plaastrid, kui mehaanikud jälle näppu on lõiganud. Huvitav, kuidas mahub tema ellu soov tulevikus raamatupidajaks õppida?

Teised Daisyst:

Priit Kõrge

tööde vastuvõtja, varuosade spetsialist

"Meie töölauad on suhteliselt kõrvuti: mina saadan kliendi sularahaarvega Daisy juurde ja teinekord, vastavalt kliendile ja vajadusele, on meil vaja omavahel suhelda.

Daisy on lõbus, töökas, asjalik, väga kiiresti võttis õigetest asjadest kinni, saab aru, mida tuleb teha ja mida temalt oodatakse - see on kõige tähtsam. Ta täidab oma funktsiooni siiamaani suurepäraselt. üht-teist tuleb kogu aeg järjest juurde ja juurde - esimesel kuul, kui ta tuli, oli tal natuke vähem tööd, kui praegu."

Kristina Vaigla

pearaamatupidaja

"Mina annan Daisyle põhilised tööülesanded, puutume kokku iga päev. Ta on korralik ja töökas, ei ole ühtegi halba sõna öelda! Ta on töötanud kuu aega ja minu meelest on ta väga kiiresti kohanenud. Ta töös ei ole otseselt vaja autosid tunda, kui, siis ainult üldiselt - dokumentatsioon on ette antud ja ei pea ise täiendavalt teadma. Loomulikult loodan, et Daisyl läheb hästi ja et me meeldime talle! Et ta meie kollektiivis pikemat aega oleks."

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Strand SPA & konverentsihotell trumpab konkurendid üle rikkaliku kogemustepagasiga

Lääne-Eesti suurimal konverentsikeskusel on 25 aastat kogemusi ürituste korraldamises. See fakt saadab kindla sõnumi klientidele – võimekas ja usaldusväärne, professionaalne ja kvaliteetne. Just selline koostööpartner on Strand.

Värske ja erakordselt särav koht stiilseks firmapeoks – Olympic Casino Olümpia

Smokingus härrad, õhtukleitides daamid, bigbänd, kabaree, särisev pinge Black Jacki lauas ja erutav kõlin automaadisaalis – ei, see pole James Bondi uue filmi treiler, vaid firmaüritus Tallinna kõige põnevamas peokohas, Olympic Casino Olümpias.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine