Naine mootorratta lubasid tegemas. Osa 1

Kui sa küsid mu käest, mille pagana päralt ma endale tsiklilubasid teen, jään ma vastuse kas päris võlgu või otsin pika "Eeeee..." peale mõne vabanduse. "Igaks juhuks!" oleks vist kõige tõepärasem vastusevariant.

Sest tõsi ta on: mul ei ole tsiklit, mul ei ole tsikliga meest ja mul ei ole kavatsustki tsiklit osta. Ma olin enne koolitusele registreerimist mootorratta seljas istunud täpselt 5 minutit ja sedagi vaid tagumisel istmel (muideks, palun tähele panna: linnakiirusel!), kuid kahjuks või õnneks andsid just need 5 minutit sellise emotsiooni, et ma juba masinalt maha ronides teadsin: "Mehed, ma lähen nüüd uuesti autokooli. A-kategooriat tegema. See oli vinge!"

Suur oli aga minu üllatus, kui selgus, et... ma ei olegi seal rühmas ainus naine. Ma olin arvanud, et ma tulen klassiruumi, mis on pungil testosteroonist pakatavaid karvaseid mehi, tegelikult aga avanes silme ees pilt, kus suurem osa inimesi olid nooremad kui 25 ja kõige tagatipuks olid pooled neist naised. Ja nad kaalusid isegi vähem kui mina!

Nii et minu hirmud, et ma kaalun liiga vähe, olen liiga lühike ja olen masinaga tihemini pikali, kui püsti, said hajutatud veel enne, kui teooriaõpetaja uksest sisse tuli. "Sest... No teate: kui nemad sellega hakkama saavad, pean mina ka saama!"

Teooriaõpetaja ise oli muidugi omaette kategooriast mees: jõulise rinna, peaaegu paljaks pöetud pea ja kentsaka kitsehabemega. Ehtne tsiklimees! Ainus, mis meheliku imagoga kuidagi kokku ei tahtnud sobida, oli tema tumedal t-särgil ilutsev tibukollane kiri "Õnnekas". "Õnnekas? Mis asi on Õnnekas?" mõtlesin ma seal omaette.

Küsimus lahenes üsna kiiresti: Õnnekas on teiste sõnadega Toivo Õnneleid, sama mees, kes meie ees seisis,

macholiku
välimuse ja hästi sooja huumoriga autokooli teooriaõpetaja. Ja kui keegi mu eelarvamusi väga pahaks ei pane, siis ühe eheda tsiklimehe kohta on tal üllatavalt hea sotsiaalsete oskuste pagas - mees naerab, viskab kildu ja oskab samal ajal asjast ka rääkida. Vinge vana!

Et neile, kel varasemast ajast autojuhiload olemas on, loetakse teooriat ainult 10 tundi - võrreldes B-kategooria 41 tunniga - tähendab see, et kogunesime reede õhtuti vaid kolmel korral.

Pärast teist teooriatundi, ajal, kui ma polnud veel kordagi sõidutunnis käinud, tuli mul kogu tsiklilubade tegemise plaan uuesti üle vaadata, sest 6000-7000 kroonise eelarvega projekt hakkas vägisi hoopis 15000-krooniseks kiskuma, kui mitte enamgi. Nimelt näitas teooriaõpetaja ekraanil fotosid mootorratturitest enne... ja pärast liiklusõnnetust.

"Uhh! Auch! Valus!"

Ma ei tea, kas asi on mingis naiselikus solidaarsuses või milleski muus, aga hoopis rohkem muljet, kui siniselaiguliseks sõidetud näoga mehed, jätsid mulle fotod naistest, kelle kintsud ja küljed olid nagu riivi või leegiheitjaga üle käidud. Meeste fotode puhul kippus minu esimeseks reaktsiooniks ikka vana hea: "Nojah, ega see ilus ei ole, aga ma ei ole ka selline liiklushuligaan, nagu mõned bemarivennad - tsiklimehed käivad vist samasse kategooriasse," naiste fotode puhul mõtlesin ma aga hoopis: "Jaa.... muidu oli ju kaunis naine, aga nüüd..." Kahju hakkas.

See kurikuulus teine teooriatund oli hetk, kus ma hakkasin esimest korda elus mõtlema sellele, kui pikalt või lühikeselt minu teksad asfaldil lohisemist ikka välja kannatavad - või peavad kannatama. Ma pidin tunnistama, et ega nad eriti... ei kannata küll, jah. Ma hakkasin mõtlema sellele, mis tunne võiks olla minu varvastel siis, kui jalg 240-kilogrammise tsikli alla peaks jääma, ja teooriaõpetaja loole Otepää poisist, kes istub ratastoolis lihtsalt seepärast, et ta kukkus rolleri seljast kännu peale.

Ma küll püüdsin oma väitlejalikul kombel teooriaõpetajaga vaielda, kas mul on seda kaitseriietust ikka niiiiiii väga vaja, kui mu plaan on lihtsalt load ära teha, aga ta jäi endale kindlaks: "Enne ostad varustuse ja alles siis mootorratta. Ka autokooli ajal."

Mida rohkem ja kauem ma sellele mõtlesin, seda loogilisemaks õpetaja jutt läks. Osta endale isiklik kiiver, kindad, kaitsmetega tagi ja püksid hetkel, kui mul pole isiklikku mootorrattast (ega plaani seda osta) tundub küll priiskamisena, aga mõelda kunagi ratastoolis istudes või traumapunktis küünarnukile lahast pannes uhkusega: "Näed, ma vähemalt hoidsin kaitsmete pealt raha kokku!" tundub ka võimatult idiootne.

Nii et enne, kui ma teadsin isegi seda, kus tsiklil gaas, pidur ja käiguvahetus on, seadsin ma sammud motopoodi, et tuua endale kiiver. Muu varustuse ostmine ja tsikliga sõitma õppimine käib praegusel hetkel veel meeleolukamalt, aga sellest juba järgmisel nädalal. Kuulmiseni!

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine