Naine mootorratta lubasid tegemas. Osa 4.

Situatsioone õppesõiduplatsilt.

Esimene gaasiandmine pärast Alo seletust, kuidas motikas kohalt liikuma saada.

"Näed? Nii vähe ongi vaja keerata, ainult sõrmeotstega," näitab mees ette ja mina üritan järele teha. "Frrrrrrõõõn, frrrrrrrrõnnnn!" üürgab masin minu asjatundmatu lähenemise all ning sureb kohe, kui ma käed ehmatusega lahti olen lasknud, kerge podisemisega välja.

Hetk hiljem on motikas peaaegu pikali - peaaegu! Alo on osanud sellist lahenduskäiku ette näha ning toetab külje pealt nii mind kui ka tsiklit. "Kuidas me rääkisime? Ei ole vaja nii palju keerata," naerab habetunud mees mu külje all ja me proovime uuesti.

Sel korral keeran ma gaasi nii õrnalt, kui ma üldse ette kujutada suudan, kuid tundub, et sellest piisab, sest Alo juhatab mind sidurit aegamööda vabastama ning masin hakkab, oh üllatust!, liikuma. Alo jookseb, käsi minu vasakul õlal, koos tsikliga 15-20 meetrit kaasa ning laseb mul siis üksinda minu elu esimesele platsiringile minna.

"Jehhuu!" karjun ma mõttes ja vajun kohe, kui ma tsikliga peatuda üritan, pikali, ise tsiklist kaugemale keksides, et alla mitte jääda. Alo muigab.

üritan tsiklit üles upitada, aga oh jeerum, see pole ju üldse nii lihtne! Surun, mis ma surun, aga tehnika on mul vale, sest üle 20 kraadi tsikkel maast ei tõuse. Aga pole hullu - Alo juba liigub minu suunas ning tõstab ise, nippi ette näidates.

***

Esimene sõit uue motikaga. Või, noh, minu jaoks uue.

Asi on nimelt selles, et lisaks sellele, et Selge autokoolil on kolme erineva tsikliõpetaja süsteem (Toivo annab teooriat, Alo platsisõitu, Tarmo vurab linnas), on ka tsiklid erinevad - ühega sõidetakse platsi peal ja teisega linnas.

Aga et sattuda linnasõitu tsikliga, mis käitub hoopis teistmoodi, kui platsil harjumuspäraseks saanu, oleks natuke loll (ja arvatavasti enesetapjalik, minu puhul vähemalt), siis antakse "uus" tsikkel juba viimasel platsisõidul - et oleks aega harjuda või nii.

Lühidalt kokku võttes on kahe tsikli erinevus selles, et platsimasinal on külje peal suured metallsarved, mis ei lase tal kukkudes päris lõpuni pikali minna, linnamotikal aga mitte, ja tibake kergem on platsimasin ka - kuigi, olgem ausad, ca 240 kilo juures ei ole 8 kilo ühes või teises suunas enam eriline näitaja.

Teine suur erinevus on aga see (ja ma palun kõigil meestel nüüd turvavööd kinnitada ja valmistuda selleks, kuidas mootoritest tuhkagi mitte jagav naine hakkab seletama kahe tsikli mootorite erinevust, arvatavasti saab kõvasti naerda), et platsimotikal on v-mootor ja linnamasinal "nagu auto mootor". Kõigi minusuguste algajate jaoks ei ütle see info loomulikult midagi, onju?

Teooria teooriaks, aga praktikas on vahe selles, et kui ma platsimasinal gaasi keeran, siis võtab motikas tuurid kohe sisse ja ma tunnen, kas gaasi sai piisavalt või mitte, gaasi keeramise HETKEL. Linnatsiklil on aga protsess kerge hilinemisega, nagu autol: hakkad gaasi andma, aga masin reageerib alles mõne hetke pärast, kui pöörded tõusta on jõudnud.

Ja miks see nii oluline on? Aga selle pärast, kallis inimene, et kui ma keeran gaasi ja mulle TUNDUB, et sai natuke vähe (sest masin ei hakka kohe seda urisevat häält tegema), siis ma keeran natuke veel. Sel hetkel, kui ma keeranud olen, selgub aga, et TEGELIKULT sai gaasi juba esimesel korral piisavalt, ma oleks lihtsalt pidanud ootama (ja me räägime siin alla sekundi pikkusest ajast), kuni pöörded tõusevad - aga sellest ei ole enam kasu, sest ma olen JUBA gaasi lisaks andnud (ma ju arvasin, et oli liiga vähe, saad aru?) ning motikas möirgab nagu mesilasest nõelatud isakaru.

"Frrrrrrrõn, fffrrrrrrrõõnnnnnnnnn!" on minu tüüpiline kohalt saamise protseduur linnamotikaga, samal ajal kui platsimasinaga sain ma juba päris kenasti liikuda.

"Aaaaargh! Loll masin," vannun oma kiivri sees ja mõtlen, kui hea see ikka on, et ma niimoodi omaette vanduda võin ja keegi ei kuulegi. Ja kui ma juba natuke vanduda olen jõudnud, lülitan süüte välja, ajan kiivri peast ja teatan Alole häälekalt, et ma vihkan seda motikat.

"Nojah, eks siis tuleb harjutada," ütleb mulle Alo (ja isegi, kui ta päris seda ei öelnud, siis see oli midagi sellelähedast - või siis kõlas nii). "Harjutada... Nojah, mida muud mul siis üle jääb," nõustun kiivrit tagasi pähe toppides ja olen 15 minuti pärast estakaadil pikali.

"Alo! Alo! Ma ei jaksa teda püsti tõsta!" karjun üle väljaku ning Alo juba tulebki. "Vaene mees," lisan mõttes.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine