Naine mootorratta lubasid tegemas. Osa 5.

Esimene linnasõit!

Sain oma lõpetamis- ja haigusjärgsed tsiklitunnid alles eelmise nädala lõppu, kui olin tsikli juurest eemal olnud peaaegu 3 nädalat ning seetõttu kartsin linnaminekut nagu tuld. "Aga mis siis, kui mul ei ole enam meeles, kuidas sõita? Mis siis, kui ma lähen ähmi täis?"

Igaks juhuks võtsin Alolt, platsiõpetajalt, ühe platsitunni, et asi ikka meelde tuleks. Enda arust midagi märkimisväärselt hästi välja ei tulnud, aga Alo kinnitas, et mingu ma nüüd linna ka, aitab platsi peal passimisest.

Linnasõidu päev oli muidugi, khm-khm, vinge: pool Tartu taevast oli sünkjasmusta pilve all, terve hommikupooliku ladistas vihma ja nii, nagu ma tsiklitundi jõudsin, hakkas vihm uuesti. "Võtame esiteks rahulikult, eks?" palusin linnaõpetaja Tarmolt, ajasin oma mundri selga ja liikvele me läksimegi.

Kui autojuhilube tehes istub õpilase kõrval instruktor, kes vajadusel teise komplekti pedaalidega gaasiandmisel ja pidurdamisel kaasa lüüa saab, siis tsikli seljas on õpilane iseenda eest väljas - instuktor sõidab õpilasest kümmekond meetrit tagapool autos. Õpetaja saab ühepoolse raadioside abil küll juhatada, kuhu sõita, mida teha ja suunata tähelepanu liiklusmärkidele, aga kui midagi juhtuma peaks või keegi motikale ette keerab, teeb möödapõike, pidurduse või muu vajamineva manöövri ikka tsiklist ise, mitte enam õpetaja.

Alustasime võrdlemisi rahulikult, Annelinna kitsastel majadevahelistel teedel. Ma ei tea, kas Tarmo esimese tunni taktika ongi selline, või juhtus see ainult minuga, aga mida edasi me sõitsime, seda suuremaks läksid kallakud, kus ma seisma pidin jääma ja siis kohalt liikuma - algaja mootorratturi õudusunenägu.

Esiteks tuli paar vaevalist kraadi Annelinna valgusfooridega taga - sain kohalt minema. Siis natuke rohkem Raatuse ühika taga - nibin-nabin küll, aga välja mu masin ei surnud. Siis Narva maantee mägi (õõõõõhhhh!) - tuli välja. Juubeldasin omaette kiivri sees, kui mõtlesin asja üle järele ja sain aru, et naljalt järsemat tõusu Tartu linnas linnas enam ei tule, ja seega olen ma oma peamisest probleemikohast enam-vähem üle saanud.

Järgmine koht õlgade krampiajamiseks oli maantee. "Muffi, lähemegi maanteele!" kõlas kiivrisuka sees summutatud pobin ja närviline pilk linnapiiri märgile, mille taga algas 90 ala. "Huvitav, kas 90 alas on viisakas 70-ga sõita, kui ma alles esimene kord maanteel olen?"

Ma ei jõudnud selle peale eriti pikalt juurelda, kui kõrvaklappides kõlaski juba Tarmo hääl: "No võtame ikka 70 sisse nüüd."

Sõita auto metallkere sees, turvavööga istme külge aheldatuna, ja sõita tuulele-vihmale avatuna tsikli seljas on ikka kaks väga erinevat asja. Hoidusin märjal teel vett täis valgunud roopajäljest ja tundsin iga oma keharakuga abitust selle ees, mis võib juhtuda, kui juhitavus mingil hetkel kaduma peaks - sest auto metallkere ikkagi kaitseb natuke, aga tsikli seljast lendab sõitja otse asfaltteele. Sõidukiirusega.

Pean tunnistama, et see teadmine tegi mind omajagu ettevaatlikumaks ja valvsamaks, kui autoroolis, sest jälgisin hoolega mitte ainult seda, et ma ise õigesti sõidaks, vaid püüdsin näha ka kaasliiklejaid ja nende võimalikke vigu. Enne maanteele jõudmist õnnestus mul ka väike möödapõige teha, nö kätt harjutada, kui avastasin end pärast ristmikult paremale keeramist vastamisi autoga, mis sõitis mingil põhjusel vastassuunavööndis. "Oih, kas ma sõitsin sisse ühesuunalisele teele või?" oli mu esimene mõte, aga Tarmo hääl kõrvaklappides andis juba vajalikku seletust - mina olin siiski õigel rajal.

Tunni lõpuks, pärast sellist Karlova teedel ekslemist, et mul polnud vahepeal õrna aimu ka, kas ma liigun lõunasse, itta, läände või põhja, olin ma vihma tõttu pesuni läbiligunenud ja tundsin end nagu maanteekunn, Tartu teede hirm. Poleks tsikkel järgmisel päeval remondis olnud, oleks ma järgmisel päeval ka teede peal vuranud.

Ei, ma jään ikka selle vana laulu juurde, et tsikkel on lahe.

 

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Korralda oma koolitus või konverents tulirelvamuuseumis ja lasketiirus

Taktikalise laskmise keskus suudab teile korraldada unustamatu firmaürituse. Meie konverentsiruum asub tulirelvamuuseumis, kus saab tutvuda tulirelvade ajalooga, viia läbi koolitusi või konverentse.

Viljandi Pärimusmuusika Ait

Viljandi Pärimusmuusika Ait on mõnus koht, kuhu tulla kontserdile, loengusse, seminarile, konverentsile, tähtpäevi pidama ning vaadet ja õhkkonda nautima. Asume Viljandi südames, Viljandi Lossimägedes ja 360-kraadine postkaardivaade on hinna sees.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara