Naine mootorratta lubasid tegemas. Osa 6.

Ohh, poisid ja tüdrukud... Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et enne tuleb vanajumal ise taevast alla, kui ma tsikliga ühele poole saan. Aga mis sa teed, vaene hing, kui õues on niiii hea suveilm ja süda aina kisub erinevatesse Eesti otsadesse? Kui autokooli endaga kaasas saaks vedada, oleks tunnid ammu juba tehtud, aga ta, õnnetu, on ju Tartus, samal ajal kui mina olen igal pool mujal.

Ma olen järjekordselt poolteist nädalat tsiklist eemal olnud. Või siis, lubage parandada, tsikli juhiistmelt eemal olnud, sest kuigi autokoolis pole ma nägu näidanud, õnnestus mul käia oma elu seni pikimal tsiklisõidul - küll teise inimese selja taga, aga ikkagi.

Seepärast ma ei kirjutagi sel korral, kuidas mul autokoolis läheb, vaid hoopis sellest, kuidas me seltskonnaga Pärnus käisime.

Rapla-Pärnu, ilus ilm

Kuna mul on nüüd tavaks oma tsikliriideid ja kiivrit auto pagasiruumis kaasas kanda, pole mingi ime, et hetkel, kui üks tuttav teatas, et ta Pärnusse - kuhu me suurema seltskonnaga sõita plaanisime - tsikliga minna plaanib, oli minul kohe käsi püsti: "Kas ma sulle taha võin tulla?"

Kui mehed olid lõpetanud naermise ja tögamise selle üle, kuidas ma oma soovi sõnadesse pannud olin (jah, okei, sai küll natuke naljakalt, sorry), kõlas teiselt poolt vastus, et olgu pealegi, võin tulla küll. Jipii!

Ja nii me siis sättisime end teele: kaks tsiklit, kolm inimest. "Sa mine tüdrukuga ees," ütles teise tsikli juht nö minu juhile, "valid tempo."

üsna pea mõistsin ma, et kui esimest korda kellegi selja taga istudes võis mul veel väga vahva olla (sõit kestis alla 5 minuti), siis pikal sõidul tagumisel istmel passida on ikka... räigelt igav.

Me ei olnud Raplast vist 20 kilomeetri kauguselgi, kui mul eesistuja kiivri kukla peale kirjutatud tekst peas oli (muide, palun tähele panna: tegemist oli numbrite jadaga!) ja ma kõikvõimalikke alternatiivseid tegevusi välja hakkasin mõtlema: laulsin "Põdral maja metsa sees" laulu, lugesin maanteeposte, arvutasin oma õppelaenu intresse. Eriti tüütu oli see, et juhi kiivrist üle voolav õhk sattus minu kiivri otsaesisega mingisse kummalisse resonantsi (kaassõitja istub juhist natuke kõrgemal ja seetõttu on ka tema kiiver juhist ca 15 cm kõrgemal), nii et ma pidin kogu aeg kaela pingutama, et mu pea vaese kaela otsas, nõkkadi-nõkkadi, edasi-tagasi ei käiks.

Kui ma aga üritasin natuke allapoole kummarduda, end juhi tuulevarju peita, hakkasin ma iga käiguvahetuse ajal oma kiivrit kolakaga juhi kiivri vastu lööma - ja see, ma kujutan ette, ei ole üldse mitte tore. Nii ma siis istusingi seal, kael pingul, silmad numbrite jada peal, ja mõtlesin, et huvitav, millal see Pärnu lõpuks kohale jõuab.

Ma oleksin hea meelega eesistuja tagant teed kiiganud, aga 110 km/h kiiruse juures ei ole see tagant välja kiikamine üldse mitte lihtne, sest kui keha on tuulevarjus (juhi taga ju!), pea aga õhuvoolus, siis ma tahaks näha seda tarkpead, kes jaksab üle kahe minuti niimoodi istuda. Viskasin iga minuti-kahe tagant kiire pilgu eesolevale teele, et näha, kas ees on kurve, kus ma kaasa kallutama peaks, ja istusin muu aja vaikselt ja kannatlikult.

Õnneks oli Pärnu linnapiiri silt varsti kohal ja võisin kangeks jäänud jalgu liigutades maha ronida.

Pärnu-Rapla, ilm on kersses

Seda, et meil tagasiteel läbi vihmasaju minna tuleb, teadsime me juba siis, kui me alles-alles Pärnusse jõudnud olime, sest pilved aina kogunesid, kogunesid, ja üsna pea tuli vihmapoiss ise. Ja päris korralikult tuli!

Kuna meiega liitus veel üks mootorrattur, oli meid pitsabaaris nüüd juba neli inimest: kaks nahktagidega selli, ühel jalas lihtsad teksad (põlvekaitsmed all) ja teisel tekstiilist sõidupüksid, ja kaks tegelast (mina ja minu juht), kes olid ülenisti tekstiilist sõiduriietes. Kellelgi meist, kui ma ei eksi, polnud seljas Gore-texi.

"Muffi küll, mu tagi veekindel vooder jäi ju Raplasse..." mõtlesin ma, kui ma akna taga sadavat lausvihma vaatasin, aga kuna mu kaaslased ei olnud eriti paremas olukorras, lohutas seegi.

Kella kaheksa paiku õhtul võtsime end kokku, panime kõik lukud-trukid-kaelasidemed - ja üleüldse kõik, mida vähegi kinni panna sai! - kinni ja astusime ohates mootorrattaste juurde. "Sa mine tüdrukuga ees," kõlas juba tuttav lause.

Ei ole vaja geeniust, et ära arvata, kellel meist oli kõige suurem tõenöosus kuivema(poolse)na Raplasse jõuda: kolmel mehel, kes kogu paduvihma täie rinnaga vastu võtsid, või naisel, kes ühe mehe selja taga kükitas.

Tõenäosus tõenäosuseks, aga juba Pärnu linnapiiri juures tundsin ma, kuidas esimesed veenired rinnaluku juures sisse valguma hakkasid. Kuna minu eessõitja tagi, mis esimesed piisad nii vastu võttis, et need omavahel tilkadeks ühinesid ja siis alla veeresid, hakkas selleks ajaks nagu käsn iga pealelangevat veepiiska sisse imama, teadsin, et ma ei ole ainuke.

Kaua me niimoodi sõitsime, ei tea, aga eesootava sauna ootus tegi istumise lihtsamaks. Ega minul tegelikult nii väga hull ei olnudki, sest ainsad kehaosad, mis tõeliselt külmetama hakkasid, olid käevarred (need paistsid juhi tuulevarjust välja) ja jalad, mis kogu selle kahte lehte pritsiva veesahmaka vastu võtsid; meestel, seevastu, oli aga tõeline paanikaosakond - või siis oleks olnud, kui ma nende asemel olnud oleks.

Kui me kohale jõudnuna sauna eesruumis oma riideid seljast koorima hakkasime ja keegi saabastest veejuga välja kallas, olid ainsad, kellel vähegi kuiva riiet seljas oli, mina (sest minu riided olid lihtsalt niisked, mitte aga väljaväänatavad) ja nahktagiga tegelinski (kogu rind ja käevarred olid TÄIESTI kuivad, respekt nahktagile!), aga kuna viimasel olid jalad teksapüksid, siis vööst allapoole ei kannatanud tema välimus mingit kriitikat, kuigi ülemine kehapool mõnusalt kuiv oli.

Soojeneda tuli vapral nelikul üksjagu, enne kui mõnus olemine sisse tuli, ja leili sai ka väga kõvasti visatud.

Aga oli see lõbus, küsid sa? Oli. Väga! Kui ma ainult poleks kellegi selja taga istuma pidanud =).

 

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kopra talu – peopaik Mulgimaa ürgses looduses

Turismistaluna hakkas Kopra talu tegutsema 2000. aasta sügisel. Praeguseks on sellest kujunenud populaarne seminaride, konverentside, suvepäevade ja peoürituste pidamise paik. Kopra talu asub Viljandist 22 kilomeetri kaugusel Tuhalaane külas ning on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest.

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine