Esimest korda elus langevarjuga hüpata

Plaan täitsa töökorras lennukist langevarjuga välja hüpata on mul olnud kolm-neli aastat. Õigupoolest on see olnud pigem umbmäärane teadmine ("ühel heal kenal päeval ma kindlasti hüppan langevarjuga..."), kui konkreetne plaan.

ühel Ameerika ühendriikides veedetud suvel jõudsin ma isegi nii kaugele, et vaatasin koos sõbraga valmis firma, kelle juhendamisel hüpata, aga kuna üheskoos hüppamine jäi logistilistel põhjustel ära (me ei suutnud leida aega, kui meil on võimalus mõlemal korraga hüppama tulla - üks päev ei sobinud ühele ja teine päev teisele), siis ei hakanud ma ka omapead hüppamist organiseerima. Ja sinna see hüppamine jäigi.

Paar nädalat tagasi toimus aga miski, mis langevarjumõtted tagasi tõi: mu endine elukaaslane lihtsalt võttis kätte ja hüppas. Urr! Ma olin ühtaegu kuri, et tema lihtsalt läks ja hüppas (kuigi mina olin see, kes selle peale alati mõtles), ja samas ka rõõmus, et ta nii pealtnäha vinge asja ära tegi.

Uudise ära kuulanud ja mobiiltelefoni käest pannud, oli mu plaan lõpuks tegutsemisküps: ei ole vaja mingit edasilükkamist, ootamist, tulevikku vaatamist, vaid tuleb end kätte võtta ja asi ära teha. Hüpata.

Nii ma siis tegingi arvutiklapi lahti, trükkisin aadressireale www.skydive.ee ja hakkasin lugema, mida mul esimeseks langevarjuhüppeks vaja on.

Eeltöö ja valmistumine

Suurt raketiteadust esimeseks hüppeks valmistumisel ei ole: algajate kursused toimuvad igal reede õhtul Pirita TOP-is, hüppepäevad laupäeval-pühapäeval Rapla Kuusiku lennuväljal, kogu kupatus (sealhulgas 3 hüpet + varustus) maksab 4500 krooni ning kaalu võiks hüppajal olla 50 ja 150 kilogrammi vahel (ma pead ei anna, aga loogika oli vist see, et alla selle puhub tuul ära ja üle selle ei jaksa vari korralikult kanda).

Tol reedel, kui mina Pirita sadama ääres asuvasse hoonesse sisse astusin, oli meid, mudilasi, nagu tegijamad langevarjurid õpilasi kutsuvad, kokku kuus inimest: kolm, kelle jaoks nädalavahetuse hüpe pidi olema elu esimene, ja kolm, kes olid mõned hüpped juba sooritanud, aga vajasid pika pausi järel korduskoolitust. Kõik me olime kahekümnendates eluaastates, üsna heas vormis ja uudishimulikud.

Toomas, keda langevarjurahvas Ekstremistiks kutsub (mehel on vaatamata noorele eale selja taga üle 1300 hüppe) andis meile 4-tunnise loengu langevarjuspordi põhitõdedest: kuidas hüpata, kuidas varju juhtida, kuidas maanduda, mida teha x olukorras jne. Sooritasime puidust platvormi pealt, mis kujutas endast lennukiukse elusuurust koopiat, mõned harjutushüpped ja demonstreerisime Toomasele oskust käsi laiali ja pead kuklasse ajades "Kõhtsada, kakssada, kolmsada, nelisada, viissada!" karjuda.

Laupäevahommikul kogunesime samasse kohta, et sooritada kirjalik eksam käitumisest ohuolukordades ja rippuda lakke kinnitatud rakmetes varuvarju avamist harjutades. Toomas keerutas meie pea kohal olevaid köisi keerdu (demonstreerides, milline on tunne siis, kui langevarjutropid keerdu lähevad), raputas rakmeid koos nende sees istuvate inimestega (näidates, milline tundub hetk, kui langevari avaneb) ja vahel jättis laes rippuva inimese sootuks puutumata - hetk, mis pidi tähendama, et vari pole avanenud ja tuleb kiiresti varuvarju avamise protseduuri kallale asuda.

Koos eelneval õhtul toimunud koolitusega võttis see aega ehk 6-7 tundi ning järgmiseks pidi tulema põhisündmus ise: hüpe lennukist, iseseisvalt, omaette.

Kaks päeva ootamist

Õnneks või kahjuks on langevarjusport ala, mis sõltub suures osas ilmataadi külalislahkusest: kui ilma on, saab hüpata, ja kui ilma ei ole... saab lennujaamas istuda ja aega surnuks lüües inimestega suhelda. Just seda ma kaks päeva järjest tegingi.

Asi polnud selles, et ilm langevarjuritel üldse taevasse minna poleks lubanud, sest profimad tegelased ronisid lennukisse nii laupäeval kui ka pühapäeval, kuid algaja jaoks, nagu me, mudilased, oleme, võivad tuulepuhangud ainult 5 meetrini sekundis ulatada, Raplas aga puhus tuul julgelt 10-12 m/sek.

Olin pühapäeva õhtuks oma niisama istumise rolliga juba päris ära harjuda jõudnud - tundsin suurt osa inimestest nimepidi, vaatasin, kuidas langevarjurid omavahel suhtlevad ja milliseid žeste kasutavad, sain isegi suure tahvli Å?okolaadi kohalolijate vahel ära jagatud. Olin mõttele, et ka minul õnnestub oma esimene hüpe sel nädalavahetusel ära teha, juba käega lüüa jõudnud, kui maapealse instruktori teade, et päeva kõige viimasele lennule pannakse ka õpilased peale, mind nagu välgust tabatuna püsti lõi. "Lähmegi või? Kurat..."

Hüpe

Seni, kuni me kolmekesi algajate kombinesoone selga upitasime ja sobivaid altimeetreid, kiivreid ja prille otsisime, rahustasid vanemad tegijad mind umbes selliste lausetega, nagu: "Rahu, see ei ole üldse hull," "Küll sa hakkama saad," "Kui sa lennujaama ei leia, siis vaata veel kord, tegelikult ta on sul otse all - ma esimesel korral ei leidnudki, sest ma ei julgenud alla vaadata..."

Mõned proovihüpped tankimisel olevast lennukist, viimane varustuse kontroll ja... oli aeg.

Pisike lennuk, mis on täpselt nii kõrge, et seal saab ainult küürakil liikuda, nii lai, et kaks teineteise kõrval istuvat inimest seinast-seinani ruumi ära võtavad, ja nii pikk, et kokku mahub sinna silma järgi ehk kümme inimest, tähendab esmahüppajale seda, et kui uks 1500 meetri kõrgusel lahti tehakse, istud sa täpselt selles avause kõrval - liiguta end 30 cm väljapoole ja vabalennus sa oledki (vähemalt esimese hüppaja, ukse kõrval istuja jaoks, sest teistel on see eelis, et kuristiku ja sinu vahel on veel üks või kaks inimkeha). Mina hüppasin teisena.

Elu esimene hüpe on korraldatud nii, et ise ei pea tegema muud, kui hüppama ja end õhus korrakohaselt painutama, sest varju avamise teeb sinu eest instruktor: hetkel, kui sina välja hüppad, viskab tema tuulde pisikese eelvarju, meduusi, mis võtab tuule alla ja tõmbab sinu seljakotist põhivarju. Palju see aega võtab? Kuna aeg on seal üleval väga relatiivne mõiste, siis ega ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi, aga pakun, et umbes 2 sekundit.

Lennuvälja murul seistes ja hüppeks valmistudes olid mu kõrvad undamist täis ning süda tagus nii, nagu hakkaks kohe-kohe rinnust välja hüppama. Lennukis, mis mootori mürisedes kõrgust hakkas koguma, jäi aga olemine üsna rahulikuks. Väljahüppeks valmistumisel enam hirmu ei olnud, kõik käis üsna motoorselt.

Võtsin lennukiuksel varem kätteõpitud poosi: jalad painutatud lennuki kõhu alla, pilk üle õla instruktoril, käed uksepiitadel. Instuktor hüüdis: "Valmis?" mina vastasin: "Jah!" tema jälle omakorda: "Mine!" ja läinud ma olingi.

Kätteõpitud painutusest mul muidugi eriti midagi välja ei tulnud, "Kõhtsada-kakssada-kolmsada-nelisada-viissada" lugemisest samuti mitte, aga pole viga, ikkagi esimene hüpe. (Keegi vanematest tegijatest on isegi öelnud, et ta tahaks näha langevarjurit, kes esimesel hüppel "Kõhtsada-kakssada..." karjumise meeles peab.) Enne, kui ma mõeldagi jõudsin, oli vari avanenud ja viskas mu jalad ägeda raputusega taeva poole.

Maa ja taeva vahel jalgu kõlgutades ja varem kätteõpitud juhtimismanöövreid sooritades ei oska esmahüppaja suurt midagi peale hakata ja ega osanud minagi. Istusin, vaatasin ringi ja... mõtlesin: "Nojah, ahsoo, kas see ongi see nüüd või?"

Jah, üpris uudne on olla olukorras, kus jalge all on tükk tühja maad ja tuleb iseseisvalt maanduma hakata, aga õpilasvari on nii suure pinnaga ja stabiilne, et erilist abituse tunnet sel hetkel ei teki, kõik on puhas motoorika. "Tõmba siis, kui rohulibled paistavad, tõmba siis, kui rohulibled paistavad, ära tõmba liiga vara, ära tõmba liiga vara... Nii, maa läheneb, ma läheneb... Tõmba nüüd!" ja jalad olidki maas. Vari varises murule, järgnes võidukas kätesirutus ja oligi kõik, läbi.

Oli väga õudne? Ei olnud. Soovitan? Soovitan küll. Kus? Eesti Langevarjuklubis, www.skydive.ee.

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine