Taimeravi tõhususest

Kui leida see ajaoaas tagantkihutavas päevakavas, mis on detailideni planeeritud, jaotatud, arvestades isegi ummikuid, et vähendada stressi, maksaks napsata veerand- tunnike ja mõtiskleda haiguste ja ravimite, taimede ja tablettide teemadel.

Aeg-ajalt võib kuulda nii roheäärmuslaste karjatusi kui kohata doktori hästi või halvasti varjatud irooniat taimede tõhususe suhtes. Kuid kuskil peaks ju olema universaalne tõde, mingi tasakaalupunkt, mingi minimaalse riskiga maksimaalsete tulemuste kadunud valem. Hetkel tundub, et meditsiinis eksisteerib valdavalt siiski kaks eraldi, teineteisest sõltumatut suunda. Me kasutame väljendeid traditsiooniline ja alternatiivne meditsiin, on tunnustatud teaduslikud ravimid ja siis on meil taimed.

Taimi kui ravimeid ja homoöpaatilisi ravimeid teavad-tunnevad vähesed ja seadusandlus eelistab ilmselgelt vaid üht raviviisi. Juba rohkem kui neli aastat tagasi keelati ära raviteedele ja taimsetele ravimitele kirjutada paki peale mingeidki viiteid tervistavale või parandavale toimele. Raudrohi, saialill, pärnaõis koos teiste vana-vanaemade kasutatud ravivahenditega kukkusid päevapealt taoidulisandite auastmesse, mida võisid kasutada, kui see vaimu rahustab, aga ravivahendeiks jäid ikka tabletid. Tulemus on see, et mõeldes pärnaõiele tuleb ehk higistamine millegi pärast meelde, aga kui keegi räägib salveist, siis võid kuulda väikest sahinat oma ajuhallolluses, kus väikesed väsimatud neuronid üritavad leida mingitki seost, migitki assotsatsiooni. Mõne aja pärast sahin vaibub.

Miks me nimetame traditsiooniliseks meditsiiniks midagi, mille eluiga on paarsada aastat ja alternatiivseks teed, mida on kasutatud aastatuhandeid? Inimesed on ravinud looduslike vahenditega teadaolevalt juba aastatuhandeid väga mitmesuguseid haigusi, alates kõrvetiste ja lõpetades südamehaigustega - seejuures edukalt. Tegelikult olid enne Teist maailmasõda taimsed preparaadid loetletud külg külje kõrval keemiliste arstimitega ametlikus aktsepteeritud ravimite nimekirjas.

Isegi tänapäeval on ligi 50% tuhandetest üldiselt kasutatavatest ja kirjeldatud ravimitest kas tuletatud taimsetest allikatest või siis sisaldavad taimsete koostisosade keemilisi imitatsioone. Nimekiri on muljetavaldav:

* digitaalis - võimas südamestimulaator on tuletatud digitaalise taimest

* aspiriin - hõberemmelga koorest valmistatud salitsiini keemiline imitatsioon

* reserpiin - vererõhuravim, tegelikult iidne india ravivahend, mis on saadud ühest aasias kasvavast põõsast

* efedriin ja pseudoefedriin - leidu paljudes retseptita müüdavates külmetusravimites, on tuletatud efedra taimest, millega Hiinas on ravitud külmetust ja grippi juba rohkem kui viis tuhat aastat

* hiniin - kuulus malaariavastane ravim, ja hinidiin, arütmiavastane preparaat, on valmistatud kiinapuu koorest

* vinkritisiin ja vinblastiin - kaks kõige edukamat vähiravimit on tuletatud väikse igihali puust, mille kodumaa on Lõuna-Madagaskar. Sellest taimest valmistatud preparaat on päästnud paljude lapsepõlve leukeemia ohvrite elud

* penitsilliin - antibiootikumide vanaisa, on tegelikult hallitus, seene poolt produtseeritud organism, primitiivne taim

Miks siis ravimtaimed on ravipõllul unarusse jäetud? üheks põh juseks on see, et ametlikuks ravimpreparaadi staatuse saamiseks on vajalikud ulatuslikud katsetused - selleks, et tõestada aine ohutust ja tõhusust - mis võivad maksta kümneid miljoneid dollareid ja kesta aastaid. Kui farmaatiakompanii töötab välja uue ravimi, antakse kompaniile ainuõigus seda toodet müüa seitsedeist aastat, et kompanii saaks oma uurimis- ja arendustööde kulutused tasa teenida. Looduslikke aineid aga patendeerida ei saa. Nii on motiiv kulutada raha ja aega selleks, et uurida ravimtaimede potentsiaalset kasulikkust vähe, sest neid võib igaüks oma aias kasvatada ja puudub nö turukaitse.

Mõtiskus käib väga meditsiinilisi radu mööda, kuid mis veel ilmekamalt võiks kirjeldada taimede tõhusust, kui taimsed ennast tõestanud ravimid? Teades seda kõike ja lootes, et varsti eksisteerivad taimsed ja traditsioonilised raviviisid jälle kõrvuti, ei tule ehk muie nii kergesti suule, kui keegi ütleb, et peseb oma juukseid taimse shampooniga, haiguste perioodil turgutab end päevakübaraga ja kasutab 100% looduslikku kosmeetikat.

Kadri Allikmäe, Ökoviis

Artikli originaal

Osale arutelus

  • Kirjutab bioneer.ee

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kopra talu – peopaik Mulgimaa ürgses looduses

Turismistaluna hakkas Kopra talu tegutsema 2000. aasta sügisel. Praeguseks on sellest kujunenud populaarne seminaride, konverentside, suvepäevade ja peoürituste pidamise paik. Kopra talu asub Viljandist 22 kilomeetri kaugusel Tuhalaane külas ning on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest.

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine