Hundid söönud ja lambad terved ehk kuidas ma ökolt lapse sünnipäeva pidasin

Ma ei nimetaks end täieõiguslikuks roheliseks, sest arenemisruumi on mul sellel teel veel küllaga. Kindlasti ei püüdle ma ka padurohelisuse poole, sest tean, kui salakavalad on äärmused. Küll aga olen enda üle alati uhke, kui jälle mõne väikese verstaposti roheliseks kasvamise teele maha saan torgata. Seekord tegin seda oma pisitütre sünnipäeva puhul.

Lauahõbeda dilemma

Juba mitu kuud enne ürituse toimumist oli selge, et sünnipäevapidu tuleb kõikide pisikeste paigalpüsimatute sünnipäevakülaliste heameeleks kolida mõnda lähedalasuvasse mängutuppa. Mõeldud, tehtud. Kuna olen mängumaa-sünnipäevadel näinud vaid ühekordseid nõusid, siis kerkisid sünnipäeva planeerimise ajal ootamatult mu silme ette suured mustad prügikotid täis määrdunud paberit ja plasti. Tuleb tunnistada, et esimest korda elus tundus selline lõbusa sünnipäeva lõppresultaat ääretult masendavana. Lausa nii masendavana, et mingi hetk teatasin oma mehele kategooriliselt, et ühekordseid nõusid me sünnipäeval ei kasuta, ja et mina olen valmis mängutuppa vedama kas või hunniku tavalisi pestavaid lauanõusid.

Pikkade arutelude käigus jõudsime koos siiski järeldusele, et olgu mu idee nii üllas-roheline kui tahes, on sellel siiski ka oma nõrgad küljed. Kuna oleksime pidanud ürituse tarbeks nõusid juurde ostma ja hiljem neid uusi nõusid kodustes tingimustes ka ladustama, siis oleks sellega kaasnenud mõttetu raha- ja ruumikulu. Teiseks oleks tavanõude transport kujunenud kergete ühekordsete nõude omast palju keerulisemaks. Nõude pesemisest rääkimata, mida oleksin olnud õnnelikult nõus tegema, kui kaks eelmist miinust tavanõusid juba välja poleks praakinud. Seega tuli minna kompromissile. Soostusin ostma ühekordseid nõusid tingimusel, et mängu tuleb minimaalselt plastnõusid ja needki lähevad peale pidu pessu, mitte prügikasti ning ilmuvad mõnel samalaadsel perekondlikul väliüritusel taas lauale. Seetõttu valisin poest kohe tugevama konstruktsiooniga plastkahvlid soolase toidu ja väiksed plastlusikad magusa jaoks. Noad jätsin sihilikult ostmata, sest plaan oli toit enne lauale kandmist suupärasteks ampsudeks lahti lõigata. Oma suureks heameeleks leidsin poest Chinet biolagunevad taldrikud, mida võib rahuliku südamega pärast kasutamist koos toidujäänustega biojäätmete hulka visata. Plasttopsidest kõndisin kaljukindlalt mööda, kuni leidsin tugevast paberist joogitopsid. Seega sai ka nõude ja "lauahõbeda" probleem viimaks lahendatud.

Kodused road

Sünnipäevatoidud vaaritasin kanaemalikult loomulikult ise. Koduse emana pole suuremat sorti kokkamine eriline kangelastegu, seda enam, et ettevõtmise plussid kaaluvad miinused kordades üles. Esiteks, tead täpselt, mis komponentidest toidud koosnevad ja seda et sinu roogades on Mendelejevi tabelist esindatud vaid inimorganismile vastuvõetavad kooslused. Teiseks, näitavad erinevad uuringud, et kodus valmistatud toit pidavat olema poest ostetud valmistoidust 7 korda odavam. Ja kolmandaks on kokkamine püha eesmärgi nimel, mida oma lapse sünnipäev kindlasti on, lisaks muudele pingetele, ka ääretult loomingulist pinget ja rahuldust pakkuv protseduur. Seega pistsin näpud taignasse juba õhtul enne sünnipäeva ja võtsin need sealt välja sünnipäevaõhtul. Tõsi küll, planeeritud värskekapsa salat tomatitega jäi ajapuudusel siiski lõikumata, aga sünnipäevalaud sai selletagi koduselt külluslik. Nii et endale püstitatud ülesande loen täidetuks. Ainsa valmistoiduna ostsime abikaasaga poest peolauale 6kg Selveri kartulisalatit, mis maitseb alati ehe ja hea. Kuna praktiliselt kõik toidud olid enda valmistatud, mitte catering firmalt plastnõudes sisse ostetud, oli pakendiprügi hulk peo lõpuks minimaalne. Suure plastist salatikarbi jätsin alles mõttega see lähitulevikus taas kasutusele võtta ja ainus suur mahlapakk, mis lisaks morsile lauale jõudis, sai lõikamise-voltimise rütmis endale uue elu apelsini pildiga rahakoti näol. Peo lõppedes kogusin kasutatud biolagunevad pabernõud ühte kasti ja mustad plastkahvlid ja -lusikad teise kasti, kust viimased rändasid kraanikaussi ligunema. Söögiriistade pesemine oli käkitegu ja praegugi säravad nad mul kenasti piknikunõude sahtlis, nagu poleks neid keegi kunagi kasutanudki. Neid "päästetud hingesid" vaadates tundub absurdne, et enamasti visatakse sellised korralikud söögiriistad peale ühekordset kasutamist lihtsalt minema. Ja mul on häbi tunnistada, et ka mina olen aastaid selle maru-tarbijaliku massipsühhoosiga kaasa läinud.

Kutsed ja kingitused

Kutsed saatsin mõistagi meili teel, mitte paberkandjal, et jätta sünnipäevamöllust puud pisutki puutumata. Taldrikutesse ja topsidesse puutuva annab mu lapse sünnipäeva eest elu andnud puu mulle ehk andeks. Jäi talle sinna metsa ehk veel hulgaliselt järelkasvu maha...

Kui ma eriti öko oleksin tahtnud olla, oleksin külalistele ka toodavate kinkide osas ettekirjutusi teinud, kuid ei söandanud öelda siiski muud, kui et ärge tooge kergesti purunevaid kanne ja nii läkski - kõik kingid olid kenad, kvaliteetsed ja kordumatud. Loomulikult oli asjade hulgas ka plastist asju, aga nagu juba eelpool sai öeldud - paduroheline ma pole ja seetõttu on ka plast minu arvates tänuväärne materjal, kui sellest on ainult osatud midagi väga praktilist ja vastupidavat valmistada. Kuna külalistele kingituste osas ettekirjutusi ei teinud, siis kogunes peale sünnipäeva kodu põrandale suur hunnik mänguasjade värvilisi plasti ja pappi sisaldavaid pakendeid. Selleks et mu roheline südametunnistus ka peale enam-vähem roheliselt peetud pidu endiselt roheliseks võiks jääda, võtsin ette suurema lahkamisoperatsiooni. Rebisin plastosad papp-pakendite küljest lahti ja moodustasin neist 2 erinevat kuhja - üks pakendiprügikasti, teine paberprügisse - lootuses nende reinkarnatsioonile. Kinkepakendid ja -kotid säilitan alati, kui nad liigselt kannatada pole saanud. Nii ka seekord. Ainult esimese kingi pakkepaber rändas paberprügisse, sest enne, kui jaole sain, oli mu mitte-veel-nii-ökolt-mõtlev 2-aastane selle avamistuhinas lootusetult katki rebinud.

Kindlasti oleks saanud lapse sünnipäeva veel palju ökomalt pidada, näiteks koduses miljöös ja pestavate nõudega. Veel ökom oleks olnud sünnipäev üldse ära jätta, sest siis poleks olnud külalisi ja nende kinkidest pudenenud papist-plastist pakendiprügi. Aga selliselt edasi arutledes võib jõuda arusaamani, et öko oleks lapsi üldse mitte saada, sest planeet Maa ägab juba nagunii meeletu inimkoorma all. Aga ma siiski tahaks veel lapsi saada... Tahan kasvatada lapsi, kes oskavad loodust hinnata ja hoida. Seepärast tulebki alustada kõigepealt iseendast. Kui mina õpin samm-sammult mõtlema keskkonda säästvalt, siis saab sellest mu laste jaoks kunagi ehk kõige iseenesestmõistetavam toimimisviis.

Artikli originaal

Osale arutelus

  • Aive Herja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine