Kiirmood Eestis

1963. aastal sõlmisid mini looja Mary Quant ja Ginger Group masstootmise lepingu. See oli ühtlasi ka ready-to-wear kollektsioonide triumf ja haute couture?´i muutumine jõukamate ning konservatiivsemate klientide pärusmaaks. Tugevama iseloomuga ja tööstuse suhtes jäigemad moemajad nagu Balenciaga sulgesid protesti märgiks uksed, kirjutab Piret Ilves veebiajakirjas Femme.

Mida aeg edasi, seda enam mõistsid ka vanad moemajad valmiskollektsioonide tähtsust muutuvas ajas. Uhkus neelati alla ning igal aastal valmistati müügiks kaks ready-to-wear kollektsiooni. Nüüdseks on see arv tõusnud koos hooaja eelsete kollektsioonidega juba neljale.

Eesti kiirmoebränd Monton toodab aga suisa 12 kollektsiooni aastas. Poekettide nagu Zara ja Topshop kollektsioonide numbrit ei suuda enam ammu keegi määratleda. Kuuekümnendatega paralleele tõmmates on valmiskollektsioonid tõusnud kõrgmoe staatusesse.

Võtmesõnaks moeteadlikkus

Võitlus kiirmoe vastu on iga tõsise moeinimese ülesanne, kahjuks aga meenutab see don Quijote võitlust tuuleveskitega. Argumendid, et kiirmood on ebakvaliteetne, tootmisprotsessid tihtipeale ebahumaansed ning suur osa toodangust sulaselge võltsing, jätavad suure osa ostjatest külmaks. Lisaks õõnestavad võitlejate jalgealust ka kolleegid, kes on nõus kiirmoekettidele soodsaid eksklusiivkollektsioone tootma: näiteks Karl Lagerfeld, Stella McCartney jne. Kui paljud tavatarbijad aga üldse teavad, mis täpselt on kiirmood ja kust see tuleb?

Näide ei räägi küll kiirmoest, ent selgitab hästi valitsevat olukorda. Juba kuldses eas naisterahva käevangus ripub must käekott Gucci logoga. Silmnähtavalt ei ole tegemist originaaltootega ja naiivne oleks arvata, et naisterahvas on teadlik, et kannab oma käevangus võltsingut. Tema ostis lihtsalt koti, mis talle meeldis ning mis hinnaklassilt sobis.

Näib, et tihti unustab moeinimene kiirmoealast moraali lugedes, et Eestis ei ole mood üks juhtivtööstustest, nagu see on Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal, ning moeteadlikkus ei küüni tavainimesel moest huvituvate inimeste teadmiste tasemele. Ehk näiteks Zarast või Terranovast ostu sooritades ei pruugigi klient teada, et ta paneb toime "kuriteo".

Viimasest annab tunnistust ka eestlaste pidev imestus ebakvaliteetse kauba ning toodete vastupidamatuse üle, mis on tegelikult trendikuse kõrval kiirmoe iseloomujoon number kaks. Zarast ostu sooritav inglane-itaallane ei ootagi, et toode peaks vastu kauem kui kaks-kolm pesukorda. Seevastu näiteks eestlane, kes oma ettekujutluses kannab sama rõivast mitmeid aastaid või vähemalt eeldab toote nii pikka vastupidavuse aega, ei tohikski kiirmoodi tarbida. Viimase tunnistuseks on omakorda asjaolu, miks ei levi Eesti second-handides kohalik kaup, vaid Norra, Taani, Rootsi oma: eestlane kannab oma rõivad lihtsalt nii ära, et nad pole enam müügikõlbulikud.

Kõik taandub teadlikkusele, sest kui inimesed on piisavalt informeeritud, suudavad nad õigeid otsuseid langetada ning tööstust mõjutada. Näiteks korraldati Inglismaal kampaania, kus ostjad küsisid enne ostu sooritamist teenindajalt, kus rõivas on toodetud ja kui palju sai palka selle õmbleja. Loomulikult ei eeldatudki vastuseid, vaid eesmärgiks oli tõmmata tähelepanu odavtööjõu probleemile ning sundida firmasid selle suhtes midagi ette võtma.

Kas just taolise kampaania ja organisatsiooni The Ethical Trading Initiative (ETI ehk Eetilise Kaubanduse Algatus) vahele saab joont tõmmata, ei oska öelda, aga miski sundis igatahes mitmeid suurfirmasid antud organisatsiooniga liituma. ühendusse kuulumine iseenesest annab tunnistust ausast tootmisprotsessist ja tõstab seega ostjaskonna usaldust. Samas ei avalda Arcadia Groupi, Topshopi omaniku mittekuulumine organisatsiooni müüginumbritele mingit mõju.

ühest küljest on kiirmoetööstus sunnitud parandama oma toodangu valmistajate töötingimusi, mis on positiivne, teisest küljest aga näib taolisse ühendusse kuuluv firma rahva seas usaldusväärne ning kiirmoele on antud roheline tuli. Ja võitluses pole ikka kuskile jõutud.

Väike süüta Eesti

Eesti kontekstis ei saa aga teadlikkusest rääkidagi: kui vaadata rõõmu, mis valdas ostlejaid, kui avaldati uudis, et Rotermanni Keskuses avati kaks uut poodi, tükib muie vägisi näole. Arvatavasti teavad vaid vähesed, et kokkuvõtvalt võiks Zara, Bershka, Pull&Bear?´i ja Stardivariuse uksel olla kiri: "Tere tulemast Inditex Groupi!" Ja see tohutu pöidlahoidmine, kui tekib järjekordne sahin, et Eestis avatakse H&M või Tartus-Pärnus uus kaubanduskeskus x-arvu uute poodidega"¦

Mida üks tavaline eestlane siis ühes uues poes näeb? Iga uus kauplus käiakse läbi pilguga, kas asjad on ilusad ning eelkõige, milline on poe hinnatase. Ja mida odavam pood, seda meelepärasem see on ja seda tõenäolisemalt leitakse sinna tee ka teine kord. Seda enam, et lehest sai ju loetud, et tegemist on maailmakuulsa brändiga.

Arvestades Eesti elatustaset ning inimeste võimalusi, ei tohiks ühegi eestlasega pragada, et ta jälle Zaras või New Yorkeris käis. Kvaliteetkaup on lihtsalt liiga kallis ning rääkimine pikaajalisest investeeringust (klassikalise) kvaliteetkauba näol võib veenda paljusid, kuid on reaalselt kättesaadav siiski vähestele.

Ja kui veelgi süveneda teemasse "Eesti ja kiirmood", siis probleemi pea polegi. Tüüpilisi kiirmoetarbija parameetritele vastavaid eestlasi on väga vähe. Sest ärgem unustagem, et kiirmoe tarbija ei ole mitte see, kes paar korda aastas Zaras ostu sooritab, vaid see, kes pea kolme nädala tagant tunneb vajadust miskit uut osta. Kusjuures, eelmine ost on vajunud juba unustuste hõlma ning ei naase sealt väga suure tõenäosusega enam kunagi...

Zara ja Mango ei esinda väikesel Eesti turul mitte kiirmoodi, vaid lihtsalt võimalust soetada endale miskit ilusat võrdlemisi soodsa hinna eest. Nii kurb, kui see ka pole: meil puuduvad alternatiivsed soodsama hinnaklassiga kvaliteet-tooteid müüvad poed, mida mujalt maailmast kindlasti leiab. Niisiis, kui kellegi poole üldse kulm-kortsus-pilk saata, oleksid need maaletoojad, kes söödavad meile kiirmoodi, mitte uusi soodsaid põnevaid kaubamärke.

Osale arutelus

  • Kirjutab bioneer.ee

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Strand SPA & konverentsihotell trumpab konkurendid üle rikkaliku kogemustepagasiga

Lääne-Eesti suurimal konverentsikeskusel on 25 aastat kogemusi ürituste korraldamises. See fakt saadab kindla sõnumi klientidele – võimekas ja usaldusväärne, professionaalne ja kvaliteetne. Just selline koostööpartner on Strand.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine