Bendžihüpe - 47 meetrit on hirmsam kui 134 meetrit

Ma ei taha veidrikuna näida, kuid olles äsja proovinud mitut erinevat bendžihüpet maailma adrenaliinipealinnaks tituleeritud Queenstownis Uus-Meremaal, pean ausalt tunnistama, et kõigist proovituist hirmsaima emotsioonilaengu andis mulle kõige lühem, vanem ja tavalisem - platvorm nimega The Ledge (tõlkes äär või serv). The Ledge asub Queenstownist kiviviske kaugusel, kõrgel mäenõlval, vaatega allasuvatele linnatänavatele. Selle kõrgus on kõigest 47 meetrit.

Lühikesest lennust hoolimata annab The Ledge silmad ette kaugelt prestiižsemale platvormile, 134-meetrisele Nevisele, mida suurte kiidusõnadega Uus-Meremaa kõrgeimaks kutsutakse.On väga suur erinevus, kas tuhiseda maa poole laias orus, kus vaade peaaegu ei muutu, ainult allvoolav oja tuleb natukene lähemale; või teha seda kaljuseina kõrvale ehitatud platvormilt, kus puud, rohtu näksivad lambad ja isegi köisraudteel liikuvad vagunid tunduvad nii lähedal, et neid saab sõrmega puudutada. Ma ei tee nalja, ei mäletagi, et mu põlved sellisel kombel viimaste aastate jooksul värisenud oleksid, kui The Ledge"™ilt hüpates.EessõnaMa ei ole päris suhkrust ja maasikavahust tehtud tütarlaps. Olen proovinud langevarjuhüppeid, jäänud mootorratta alla kinni, veetnud tunde puude otsas turnides ja sealt alla kukkudes. Olen olnud õnnega koos, et pole kunagi ühtegi luud murdnud. Maailm on olnud tore paik, kus end proovile panna, ja olen seda peaaegu alati suure hurraaga teinud.Kui mul avanes seoses Uus-Meremaale reisimisega võimalus paljuräägitud bendžihüpped oma nahal järele proovida ja veenduda, et kogu see kiidusõnade laviin on ikka asja väärt, olin ma mitte niivõrd mures, kuidas asi välja tuleb ja ega ma ikka kartma löö, kuivõrd lihtsalt elevil.Ma ei olnud kunagi proovinud hüpata alla milleltki, mille küljes ma kinni olin, aga ma mõtlesin: ah, mis see bendžihüpe ikka ära ei ole, kõigest paarkümmend meetrit lendu ju!

Tuhkagi.

Nevise bendži - 134 m

Päikeseline sügishommik, soe ja vaid natuke tuuline. Ideaalne viis suvega hüvastijätmiseks, lõunapoolkeral saabub ju juunikuus talv. Mina ja veel paarkümmend adrenaliinisõltlast leidsime endale koha väikeses bussis, mis meid Queenstowni kesklinnast poole tunni autosõidu kaugusele vedama hakkas. Peagi vurasime mööda kruusaseid teid köie otsas rippuva bendžiplatvormi poole.

Kui aknast hakkas paistma lai org, mille keskpaigas rippus justkui keset tühjust tilluke hõbedane kast, võinuks bussijuht minugipoolest kas või Mozartit kõlaritest lasta, ma poleks seda arvatavasti tähelegi pannud. Ma teadsin, et see "kast" on tegelikult kaablitega oru kohale vinnatud platvorm, kust maapinnani on kenake 134 meetrit. Ja kui selle tillukese "kasti" küljest hakkas äkki eemale kukkuma veel tillukesem must täpike, siis teadsin: keegi hüppas minu silme ees pilvelõhkuja kõrguselt maa poole, eirates gravitatsioonireegleid, mille kohaselt mõne sekundi pärast pidanuks saabuma surm.

Kaevumata üksikasjadesse, kuidas täpselt seda turvavarustust selga upitatakse ja mida kõike enne hüpet teha tuleb, lähen kohe selle hetke juurde, kui seisin, T-särk teksade vöö vahele topitud, poolesaja meetri kõrgusel maapinnast, varbad üle kitsa metallääre, ja valmistusin tühjusse kargama. Kaugel jalge all on pruunjashall orupõhi, määrdunud veega oja, kidurad põõsad ning hästi palju õhku. Jälgin silmadega horisonti, jalad kokku köidetud, ja tunnen, et meel on kummaliselt rahulik.

Olles mõni hetk tagasi ääre juurde komberdanud, kuna kokkuköidetud jalgade tõttu ei saa seda päris kõndimiseks nimetada, ning tundes, kuidas instruktor raske köie üle ääre kukkuda laseb, vaevalt 10 sekundit seista jõudnud, kuulen, kuidas mu selja taga loetakse: "Kolm, kaks, üks ..."Valjuhäälsed numbrilugejad on rõõmsahäälsed, nagu sõpradega peetud piknikul. "Kaks, kolm, üks ..." loevad nad mulle, endal platvormi pind ilusasti jalge all, ja ma kuulen, kuidas nad jõuavad äkki "Tsau-tsau!" juurde. "Tsau-tsau!" kõlab nende hääl mu kõrvus ja mul ei jäägi üle muud, kui ... ära tõugata!"Pffffffffff!" kuulen õhku vastu voolamas, kissitan millegipärast silmi, ja saan äkki aru, et appi, ma juba lendangi.Ei, mul ei olnud aega mõelda. Ma olin äärel ehk kokku 10 sekundit, kui sedagi, ja instruktorite "Tsau-tsau!" tuli nii ruttu, et mul ei olnud aega end korralikult hirmujudinatessegi ajada. Ma ei tea, kas ma üldse midagi tunda jõudsin - ma lihtsalt tõukasin."Vuhuu!" mida ma oma teekonnal maapinna poole kurgust kõlada lasin, kajas arvatavasti üles platvormile."Vuhuuu!" karjusin ma maa poole lennates, kissitasin silmi ja sirutasin käsi tiibade moodi laiali. "Vuhuu!"Kuid ... pean ausalt tunnistama, et see ei olnud kontrollimatu karje. See oli rohkem "Jee, ma teengi seda!" hüüatuse moodi, kui kurgupõhjast tulev abikarje "Appi, ma suren!" stiilis. Ma karjusin, sest olin valinud karjumise.Ja seega, kui ma ühel hetkel tundsin, et hoog jääb aina väiksemaks ja jalgadesse ulatuv tõmme mind tagasi taeva poole kisub ning teinud kindlaks, et ma olen ikka veel elus ja terve, lõpetasin karjumise, panin suu kinni, vaatasin ümberringi, vabastasin oma jalad köidikutest, et lasta end rakmeis istukile, huilgasin korra veel, arvatavasti lehvitasin ma-ei-tea-kellele, hingasin sügavalt sisse ja lõdvestusin.

"Huh, see ei olnudki nii hull."

Ma ei tea, kas mu instruktorid tundsid end solvatuna, aga kui hüpe lõpuks ühel pool oli ja mind automatiseeritud hüdraulikaga üles vinnati, rakmetest vabastati, kõik vajalik ette ja taha ära tehti ning küsiti "Noh, kuidas oli?", hakkasin ma ebalevalt vastama: "Eee, ma arvasin, et tuleb hullem.""Sa arvasid, et tuleb veel hullem!?" vaatas instruktor mulle otsa, küsis hoogsa uudishimuga, kust ma pärit olen, ja saanud vastuse, teatas: "Te eestlased, olete segased."

"Noh, me oleme kas segased või siis kogu see bendživärgindus on ülepromotud," pomisesin ma endale nina alla ja üritasin oma pettumust-üllatust mitte liiga palju kehakeelde voolata lasta, sest paarkümmend inimest, kes minu ümber seisid ja mulle sama uudishimulikult otsa vaatasid, olid ikka veel hüppamata, ja ma olin millegipärast enam kui kindel, et neile jätab see 100+ meetrit lendu natuke võimsama mulje kui mulle. Kahjuks.

Loe järge järgmisel reedel!

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine