Bendžihüpe - 47 meetrit on hirmsam kui 134 meetrit (järg)

Nevise Kiik. 120 meetrit

.

Kõigest paarkümmend minutit pärast Nevise bendži äraproovimist, olles uuesti kogu täiega rakmetesse topitud ja valmis mõnisada meetrit eemal asuva Nevis Arc"™i hiigelkiigega läbi õhu liuglema, ringles veres ainult tibake adrenaliini. Kui sedagi.

Kõigest paarkümmend minutit pärast Nevise bendži äraproovimist, olles uuesti kogu täiega rakmetesse topitud ja valmis mõnisada meetrit eemal asuva Nevis Arc"™i hiigelkiigega läbi õhu liuglema, ringles veres ainult tibake adrenaliini. Kui sedagi.

Olin just hüpanud Uus-Meremaa kõrgeimalt bendžiplatvormilt, saamata erilist pingelaksu. Ma ei näinud võimalust, et see kiik paremat emotsiooni pakuks ning ei kujutanud ette, mida ütelda kodustele, kui nad küsivad, kuidas oli?

Õnneks tiirles kiigejärjekorras oluliselt vähem inimesi kui bendžiplatvormil. Selle asemel et minna koos 20 kaashüppajaga tillukesse platvormiputkasse, läksime kiige poole ainult mina ja üks hispaanlane, kel polnud jagunud julgust bendži äärelt alla hüpata, ning kaks instruktorit. Mõnus ja vaikne.

"See ei ole eriti populaarne, jah?" küsisin ühelt instruktorilt, kui me üle rippsilla kiigeplatvormi poole kõndisime, ja lisasin: "Miks mitte? Pole piisavalt hirmus?"

Mees raputas pead, seletas, et platvorm on alles mõni kuu tagasi töösse lastud ega ole jõudnud fänne koguda, ning kinnitas, et kui ma kord laia kaart mööda maa poole tuhisen, jagub pinget jalaga segada.

Kujutage mind ette pea alaspidi rakmetes rippumas, hoides jalgadega elu eest kinni, sest pea alaspidi positsioon ei ole muud kui end tavalisest isteasendist ülespoole upitamine ning hüppeliigestega köite tagant haaramine ("tavaline" kiigeasend on rakmetes istumine, aga kuna see ei pidavat kõige hirmsam olema, siis jätsime selle kõrvale). Instruktor lubas mulle enne starti numbreid lugeda, et ma teaks, millal ta mul kukkuda laseb.

Numbrilugemine

Kui ta andis mulle midagi numbrilugemisele ligilähedast, siis see oli ehk lause "Ma loen sulle numbreid ja siis lähebki lahti!", sest kohe kui ta selle lausega ühel pool oli - olin platvormilt kadunud. "Sa lurjus sihuke!" jõudsin ainult mõelda, kui äkiline kukkumine kurgust peenikese niutsumise välja lükkas, ja üritasin aru saada, kus kohas ma õhus täpselt asun.

Kui ma nüüd lõpuni aus olen - ega ma eriti hästi aru saanudki. Rippudes köite küljes pea alaspidi asendis, selg hoo suunas, nägin vaid, et silme eest jooksis läbi hunnik põõsaid ja pruunikat mullamöga, aina kukla juurest varvaste poole, ja kui ma lõpuks aru sain, et, ohoo!, nüüd ma olen ühe kiigetiiru ära teinud, hakkaski kiik juba aeglustuma.

"Noh, kuidas oli?" küsisid nad, kui mingi nutikas hüdraulika mind tagasi platvormile vinnas, ja ma vist vastasin, häbelikult naeratades: "Eee, see oli tore."

Tubli, eestlane, tubli! Sa lasid just liugu maailma suurima kiigega ja kõik, mida sa oma emotsioonide kirjeldamiseks öelda oskad, on: "Oli tore."

The Ledge. 47 meetrit

Kella neljaks õhtul, kui broneering minu teksade tagataskus kinnitas, et oli kätte jõudnud minu kord Queenstowni kõige linnalikumalt bendžiplatvormilt alla hüpata, kõigest köisraudtee kaugusel allpool asuvaist tänavaist, olin ma parajalt väsinud ja tüdinud.

Minu eelmised kogemused andsid mulle kindluse, et äbarikud 47 meetrit The Ledge"™i äärel ei paku rohkemat, ja väljavaade hotellis peatäit välja magada kutsus rohkem kui mis iganes bendži.

Oi, kuidas ma eksisin!

Kogu oma kulunud ilus on The Ledge teistest Queenstowni bendžidest väga erinev. The Ledge asub otse suure turismiatraktsiooni, mäeküljel asuva külaliskeskuse vahetus läheduses, kõrval lõputu köisraudteekabiinide paraad, ja nii lähedal kaljuseinale, et pean peaaegu et küsima: "Eee, ma tean, et tuhanded hüppajad enne mind ei ole oma pead vastu kaljusid ära löönud. Aga tehniliselt vaadates, on see võimalik? Kui väga tahta?"

Ma kõndisin sisse nii enesekindlalt kui üldse võimalik, kirjeldades instruktoritele pettumustvalmistavat kogemust Nevise orus ja paludes neid muuta The Ledge minu jaoks nii hirmsaks kui saab (ma tõesti, tõesti tahtsin hirmu tunda. Ausalt! Ja ma olin kuulnud, et The Ledge"™i instruktoritele meeldib "klientidega" lollitada) ja enne kui arugi sain, seisin uuesti rakmetes.

Erinevalt teistest bendžidest ei seota The Ledge"™i hüppajaid jalgupidi köie külge. Selle asemel on täit keha katvad rakmed, mis on kinnitatud köie külge kõhul asuva metallaasa kaudu, ning kui kellelgi on soovi, võib The Ledge"™ilt hüpata nii joostes, pea ees, jalad ees, selili, kõhuli, hundirattaid visates - kuhu iganes loovus ulatub.Mehed soovitasid mulle kiirel jutul "oravaratast", kuuldavasti üht The Ledge"™i hirmsamat positsiooni. See tähendas, et ma pidin jooksma ääreni, kohe pärast äratõuget kätega hüppeliigestest haarama, lennates läbi õhu peaaegu et sildasendis, ning eeldatavasti kõige selle juures ka inimlikku näoilmet säilitama.

Kuid kartes "liiga vähe karta", seisatasin vist liiga kauaks. Vahtisin üle ääre maa poole, sisendades endale, kui kõrge see kõik on ja kui kõva on maapind allpool, hingates sisse sügavat ehmatust, mis saaks siis, kui köis mu kukkumist ei peata - ja lõpuks kruvisin vist pinge natuke üle. Ma seisin koridoris, valmis instruktori käsu peale hüppama, kuulates tema numbrilugemist ja teades, et pean kohe-kohe jooksma hakkama - kolm, kaks, üks, mine! -, aga kui aeg käes oli, siis ei liikunud ma paigast. Ma ei saanud. Ma ei tahtnud.

"Mida kuradit?!"

Saamata aru, kas ma olin õnnelik, et kõik just nii läks (lõppude lõpuks, hirm oli ju see, mida ma olin lootnud, kas pole?) või hoopis üllatunud või hoopis kurb. Ma seisin koridoris, teades suurepäraselt, et tuhanded on hüpanud enne ja tuhanded hüppavad pärast, ja et kõik nad on ohutult tagasi vinnatud, et bendžiköis suudab taluda kaugelt suuremaid raskusi, aga ... puud olid sealsamas, nii lähedal, et ma võinuks neid peaaegu et puudutada. Kaljusein paremal käel. Lambad allpool rohtu näksimas. Köisraudtee mööda loksumas.

Teatasin hoogsalt, et "oravaratas" pole kohe kindlasti see, millega ma siit alla sajan. üle minu laiba.

"Las ma teen esimese hüppe kergemalt, lihtsalt ära tõugates - me võime hirmsamate asjadeni hiljem jõuda," laotasin ma asjade seisu instruktori ees laiali. Pidin üllatusest selili vajuma, kui ta pakkus mulle hoopis kompromissi hooga äärele joosta, keset hüpet selili pöörata ja eemale "kukkuvat" platvormi jälgida. Ma ei mõelnud enne nõusoleku andmist. "Teeme ära," ütlesin iseendale, andmata kellelegi aega uuesti kartma hakata, ja jooksin. Tõukasin. Lendasin.

Ma ei usu, et ma olen kunagi varem sellise häälega kiununud. See oli midagi karjumise, vandumise, niutsumise, vingumise ja hüüdmise vahepealset ning ma ei saanud mitte midagi parata. Mitte midagi. Elu küll päris silme eest mööda ei jooksnud, aga väga palju puudu ka ei jäänud, kuna taevas, puud, kaljud ja rohi jooksid kohe kindlasti, kirevas värvipudrus."See on parem kui Nevis!" hüüdsin ma alt, ikka veel köie otsas tolknedes, ja kuigi mu põlved värisesid, süda puperdas ja pea kumises, lendasin sealt äärelt alla veel kolm korda, jõudes kuulsa "oravarattani" minu neljandal hüppel ning karjusin igal korral.

Mulle meeldis see. Mu jalad ei kandnud, mu keha ei kuulanud sõna, aga ma hüppasin ikkagi - sest ma tahtsin.

Järelsõna

Ma ei arva, et nendel, kes proovivad bendžihüppeid pärast mind või tegid seda juba enne minu aega, on tingimata samad emotsioonid. Ja ma kohe kindlasti ei arva, et on palju inimesi, kes on valmis vaidlema, milline hüpe teistest hirmsam on - see on kaunikesti kulukas, see bendžihüppamine.Aga mida ma võin teha, on kinnitada, et suurem ei ole tingimata parem. Või hirmsam.Leidsin tohutut jõudu kukkumises, kui mul ei olnud võimalik oma silmi ühelegi asjale kinnitada, jälgides abitult, kuidas maailm minu ümber keerles, ja mõeldes mõtet, mis kõlas umbes nagu "Oi kurat!" Ja ma kohe kindlasti soovitaks The Ledge'i bendžit inimestele, kes satuvad Queenstowni külastama. Uskuge mind: ma ei olnud ainuke, kes aina uuesti ja uuesti äärele ronis, valju kiunumisega allapoole sadades, ja erinevaid hüppestiile proovides adrenaliini tekitas. Meid oli palju.

Kui juba hüpata, võiks hüpata hirmsamat moodi. Ei maksa tunda piinlikkust häälitsuste üle, mis meenutavad surmamineja niutsumist ja panevad pealtvaatajad rahulolevalt irvitamaÄ? la "vaata, mis see tüüp tegi!", mõeldes tagantjärele, kui naeruväärne kogu see kilkamine tunduda võis, sest kui eesmärk on tunda siirast, segamatut hirmu, ei ole lihtne hüppeasend teps mitte see, mis eesmärki kannab.

Vaata Maria hüppeid siit:Nevis

http://www.youtube.com/watch?v=woY3xBVNOt4

  Nevise kiik

http://www.youtube.com/watch?v=gqagdau3VZQ&feature=related

The Ledge http://www.youtube.com/watch?v=14tRocIC5A4&feature=related 

Osale arutelus

  • Maria Kupinskaja

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine