13. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ajal, mil flamenkomuusika sündis, ei olnud inimesed eraldunud oma linnapildis, muusikas ja söögikultuuris. Korraldajate väitel on põnev näidata seda ühises toimimises. Nõnda on ka Mustpeade maja Valge saal kujundatud salongiks, kus publik saab kontserti jälgida kaetud laudade taga.

Kava koosneb erinevate ajastute hispaania muusikast, mis on oma jälje jätnud flamenkokultuuri arengusse või ongi otsapidi flamenkosse sulandunud.

Vanim kihistus kavas on renessanssmuusika, mille on loonud kuulsad vihueelamängijad.

Rahvusromantilised viisid

Rohkesti saab kuulda ka rahvamuusikat ja hispaania rahvusromantikute loomingut, milles on samuti rahvuslikud motiivid, sageli just Andaluusia kõlad.

Kuulda saab Francisco Tarrega ja Isaac Albenize loomingut, samuti Federico Garcia Lorca laule, kes oma tekste rahvaviisidega sobitas. Esinevad kunstnikud, kes on just sellesse ajastusse väga süüvinud: Kristo Käo kitarril, flamenkotantsija Maria Rääk ning Riho Ridbeck löökpillide ja lauluga.

Stiilikunstnik Liivika Põvat-Straus on välja otsinud just tollele ajale iseloomulikud detailid ja rõivad. Videokunstnik Gerd Tammist on koostöös esinejatega toonud välja just need inspireerivad momendid, mis on ka esinejaid endid selle ajastu juurde viinud.

Flamenko õitseaeg

19. sajandi lõppu peetakse flamenko kuldajaks, kuid tegelikult jätkub see kuldaeg ka tänapäeval - nii palju flamenkoklubisid ja hobitantsijaid kui praegusel ajal, pole ilmselt kunagi varem olnud.

"Siiski ei tasu hispaania muusika ja flamenkokultuuri vahele võrdusmärki panna. Hispaanias tehti kõrgel tasemel muusikat ka enne flamenko laialdast levikut ja tegelikult ei moodusta flamenkomuusika isegi mitte kümnendikku hispaanlaste rikkast muusikapärandist. Küll aga on eri stiilid ja ajastud omavahel tihedalt seotud ja seda selles kavas näidata tahamegi," ütleb Kristo Käo.

"Laul, tants ja kitarr on hispaania muusika kolm vaala ja kui siia lisada veel löökpillid, on võimalik igast muusikapalast Andaluusia vaim välja võluda," lisas ta.

Autor: Lemmi Kann, Kersti Inno