13. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Paraku ei saa Joanna Owsianko sulge pidada sugugi niisama kergeks kui Andrzej Saramonowiczi oma ning seitsmel naisel tuleb teatriõhtu nauditavaks muuta oluliselt kasinama teksti toel. Aga hakkama nad sellega saavad, ja edukalt.

Muidugi on kõik vaataja ootuste ja maitse küsimus, aga materjal jätab kuidagi lihtsama vastupanu teed mineku mulje. Pikad monoloogid ja suhteliselt kobavad stseenid neid omavahel sidumas.

Kui "Testosteroonis" laotuvad seitsme mehe saatused vaataja ette ühe sündmuse käigus tilk-tilga haaval, siis "Tiramisus" astub iga naine korraks teistest eemale ja räägib publikule oma loo. Kui "Testosteroonis" on laval mitme eluala esindajad, siis "Tiramisu" heidab pilgu ühe reklaamibüroo argipäeva.

Mõrkjad lood, mida naised oma elust jutustavad, ei oma küll seost nende tööpaigaga, samas esitatuna karjäärinaiste poolt kujuneb pilt selles võrdluses oluliselt üheülbalisemaks.

Samas teevad näitlejad seda üsna võrdselt hästi ja panevad neid lugusid kuulama. Võib-olla teistest veidi enam jäi meelde Piret Laurimaa ning irooniline lähenemine bimbost tegelaskujule, mis sunnib sellele kaasa tundma.

On ikka kurb ju ka, kui puudub idee, kuidas täita oma eelarves auku, mis tekkis sinna sellest, et tujudest tüdinud sõber enda järel ukse sulges. Mõistagi kuuleb naistelt aga ka märksa tõsisematest ebaõnnestumistest suhetes ning "Testosterooniga" võrreldes on üldmulje vastupidiselt pigem mõrkjas kui koomiline.

Kokkuvõtteks siis niipalju, et "Tiramisu" pigem nõrga dramaturgia korvab Endla naiste tugev lavaansambel ning üht-teist on seda vaadates kõrva taha panna igal mehel. Ka lavastaja Enn Keerd tunnistas, et näitemängu ettevalmistades õppis ta naissugu tundma oluliselt enam kui terve eelneva elu jooksul.

Autor: Lemmi Kann, Ülle Hallik