11. detsember 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev: miks ma armastan?
"Ma armastasin sakslast" uurib armastuse olemust ja põhjuseid. Ning ka seda, kas armastuse näol on alati tegemist ikka armastusega või hoopis imetluse, aukartuse ja kadedusega kellegi või millegi vastu.
"Ma armastasin sakslast" on lavastaja Elmo Nüganeni järjekordne katse siseneda Tammsaare tõekspidamiste maailma, et seda siis vaatajaile lavastuse kujul edasi anda.
Etenduse süžee järgib üsna selgelt raamatusündmuste kulgu. Peategelasteks on eesti soost korporant Oskar ning tema armastatu, sakslannast koduõpetaja Erika, kellega Oskar tutvub. Hakkab arenema suhe ning Oskar läheb Erika isalt, vanalt parunilt naise kätt paluma.
Linnateatri avalike suhete juhi Kristiina Garancise sõnul pole Nüganen lavaversioonis Tammsaare teksti muutnud, küll aga on ta tekitanud rõhuasetused teatud kohtadesse, mis on just tema arvates kõige olulisemad.
Ajatu lugu armastusest
"Ma armastasin sakslast" on Garancise sõnul ühtlasi nii armastuslugu, oma ajastu lugu kui ka eestlaseks ja üldse väikerahva esindajaks olemise lugu. Erilisse fookusesse võtab etendus inimkäitumise tagamaad olukorras, mida armastaja ise armastuseks nimetab, kuid mis võib olla põhjustatud hoopis keerulisemates tunnetest.
Imetlus vägevama vastu
"Nüganeni tõlgendus sisaldub pealkirjas "Ma armastasin sakslast". Kui pealkirja vaadata, siis tekib küsimus, miks on pealkiri minevikus, kuigi lugu toimub olevikus? Miks on kirjas, et armastasin "sakslast" ja mitte "sakslannat", naist? Kas Oskar armastas naist lihtsalt sellepärast, et too oli naine või armastas ta hoopis sakslast - naist, kes oli saksa soost? Kas ehk ei ole nii, et eestlased vaatavad ilusamate ja rikkamate poole alt üles ning kas pole armastus hoopis imetlus kellegi vägevama vastu, kelleks olemiseni ise ei küündita?" rääkis Garancis.
Kuigi teksti osas leiab etendatav lugu aset eelmise sajandi algupoolel, on selles tõstatatud küsimused aktuaalsed ka tänapäeval. Visuaalses mõttes on kogu etendus üles ehitatud lakooniliste vahenditega. Lavaruum on tühi ehk siis dekoratsioonid puuduvad. Seda suurem vastutus on aga näitlejail, keda on laval ainult kolm ning kelle kaudu kogu Tammsaare teksti sügavus avalduma peab. Loomulikult mängib oma osa ka muusika.
Autor: Lemmi Kann, Mari Hiiemäe
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!