8. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Suurteosele ette heidetud sisunappus pole minu hinnangul üldse probleem. Tõsi, lugu on lihtne, natuke naiivne, kohati klišeesid pakkuv ning tegelased mustvalged. Samas ei midagi piinlikku. Võrreldes näiteks aasta teise digitaalse suurvormi, katastroofifilmiga "2012", kus lugu oli lihtsalt jube ja seda ei parandanud ka pakend.

Too lihtsus tuleb aga "Avatarile" kasuks, sest 3D on filmil tõesti kvaliteetne ning ahhetamapanev, esmakordsel vaatamisel keeruline jälgidagi, detailideni jõuab kaks-kolm korda uurides.

Uue filmimistehnikaga üles võetud liikumine ja miimika on nii tõetruu, et ehkki film pärineb enam kui poole ulatuses arvutist, ei jää traagelniidid silma.

See omakorda tähendab, et ekraanil toimuv ja visuaal ei tohiks konkureerida, ehk loo jälgimine võtta pildilt energiat ja vastupidi. Mis omakorda oleks lihtsalt elamuse raiskamine. Seda õnneks ei juhtu.

 Merejalaväelane Jake Sully saadetakse 2154. aastal surnud loodusega Maalt planeedile Pandora oma töökohustuste täitmisel hukkunud venna ametit üle võtma. Töö sisuks on pärismaalaste Na'videga läbirääkimiste pidamine, et viimased oma kodust välja koliks ja ümber asuks, et looduse kroon saaks ligipääsu pärismaalaste kodupuu all asuvale hiiglaslikule hinnalist maavara peitvale maardlale.

Pärismaalastega läbirääkimiseks on inimene loonud sünteetilise keha, neljameetrise ja sinist tooni pärismaalaste koopia ehk avatari, milles maa-asukad inimesele vaenuliku kliima ja asukatega Pandoral pärismaalaste sekka püüavad imbuda. Viimane Jake'il ka õnnestub ning kohalikelt õppides avanevad lihtsa mehe silmad, tekib armulugu pealiku tütrega ning ta vahetab pooli, reedab inimkonna.

Läheb mõistagi sõjaks inimeste ja pärismaalaste vahel, millele paneb punkti õnnelik lõpp.

Seega siis lihtne ja paljuräägitud lugu kapitalismi ja inimliku ahnuse valusast kokkupõrkest tõeliste väärtuse - kultuuri, kesk- ja ühiskonnaga.

Osa vaatajaid tõmbab paralleele Uue Maailma ja indiaanlaste saatusega, teised loevad sümbolitest välja Iraagi sõja, nimesid muutes võib sarnasusi lugeda 15 aastat tagasi valminud multifilmiga "Pocahontas" jne.

Ent las paralleelid ja sarnasused olla. Lugu ei ole tõesti originaalne. Küll ei saa sama väita lavastaja James Cameroni, kes kirjutas oma nime filmiajalukku eepilise suurteosega "Titanic", mõttelennu ja uue maailma nägemuse kohta.

Nullist loodud ja kohati paljuski Maa lopsakamaid piirkondi meenutav Pandora fauna ja floora avaneb täies ilus vaataja silmile vaid kolmemõõtmelisena ehk pisikeselt arvutiekraanilt või telerist vaadates on lihtsalt ajaraisk.

Ultraviolettvalguses "öövalgus" täiendab päeval pakutavat eriskummalist loodust.

Detaile, mida vaadata, jätkub. Ligi kolmetunnine teos pakub avastamisrõõmu ka kolmandal vaatamisel.

Niisiis ei tasu filmilt oodata väärtushinnanguid painutavat sügavat lugu, tegemist on ikkagi meelelahutusega. Ja seda teos pakub. Kümnendi filmiks teda ilmselt ei vali, ent hea sõnaga meenutan ikkagi.

Autor: Rivo Sarapik, Lemmi Kann