15. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pole tartlast ja tõenäoliselt ka ühtegi lõunaeestlast, kes Püssirohukeldrit ei teaks. Iseasi, kas kõik seal käinud on, aga sellest Eesti ühest erilisemast õllesaalist ollakse kindlasti kuulnud.

Keisrinna Katariina käsul ehitatud püssirohukelder valmis aastal 1778, hiljem hoiti keldris igasugust kraami, küll ülikooli tõldu, siis tulekustutusvahendeid, teaduslikke instrumente, juurvilja, vahepeal oli seal ligi 70 aastat ka õlleladu.

Kohvik-restoranina avati see aastal 1982, hiljem pöörduti näoga rahva poole ja restoran muutus õllesaaliks. Püssirohukelder oma 10,2meetrise kõrgusega olevat kantud Gunnessi rekordite raamatusse kui maailma kõrgeim pubi - kas on ühelgi Eesti õllekal midagi vastu panna?

Oma õlut pakub vaid mõni üksik õllesaal, Püssikal on kuulus Punane, mille liitrine toop maksab headel aegadel 28, kehvematel 55 krooni. Roogadest on kõige põnevamad kahurikuulisupid - saia sees serveeritavad supid, mis olla patenteeritud ja saadaval vaid Püssirohukeldris.

Nagu enamik Tartu söögikohti, on ka Püssirohukelder oma menüü kohandanud ka kõhna kukruga tudengitele jõukohaseks - odavamate roogade valik on täiesti olemas. Säästukoht see ometi ei ole - kallimad praed ulatuvad pea 200 kroonini, üks isegi ligi 300ni.

Menüüsse on tavapärase seakarbonaadi, grill-lõhe ja hakkpihvi kõrvale julgetud panna ka teod, küülik, Chateaubriand. Julgeks sammuks pean seda mitte ainult sellepärast, et kallitel ja vähetuntud roogadel on väike nõudlus, vaid ka sellepärast, et vähesed kokad saavad küülikuga korralikult hakkama.

Püssirohukeldri omadel see õnnestus - küülikukoib oli pehme ja mahlakas, rummikaste parajalt intrigeeriv, ehk ainult köögivilja-kartulikuhi oli ebaproportsionaalselt suur.

Teine, sugugi mitte nii nõudlik ja kallis roog, porru-juustukattega meriahven, oli vähem õnnestunud - kala polnud esimeses nooruses. Mitte veel ka viimases, aga kusagil vahepeal, nii et söödav, kuid mitte naudinguline.

Väikese täienduse oleksin tahtnud teha viinamäetigudele. Nagu enamasti, olid need limukad küpsetatud oma kodades ja mõnusas või-küüslaugukastmes.

Teo saab küll kätte (kuigi kehvasti, teotangid olid viletsad), aga kuidas püüda võikastet? Tavaliselt on selleks pehme sai, aga Püssirohukeldris oli sai krõbedaks röstitud ja seda ei saanud sousti sisse kasta. Nii tuligi sulavõid otse teokarbist rüübata, aga see oli suhteliselt keerukas ja ebaesteetiline ettevõtmine.

Püssirohukelder on rahvakoht. Siin on tublimatel joojatel oma nimega õllekannud, terve jaanuarikuu pakutakse odavat majaõlut, laupäevaõhtuti on kange alkoholi "õnnetund" - seda saab poole odavamalt. Tööpäeviti saab odavaid lõunaid, nädalalõputi mängib elav muusika. Ja veel - teenindus on erakordselt hea, lihtne, lõbus ja sõbralik. Mida muud, armas rahvas, kui sööge, jooge ja pidutsege!

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma