29. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kusagil mälu tagakambris on teadmine, et kunagi oli selles majas raamatukogu ja mööblipood, varasemad põlvkonnad teavad rääkida ka pagaritöökojast ja kohvikust. Söögituba ja kohvikuruum on villal nüüdki.

Samuti kui maja välisilme, on ka sisekujunduses lähtutud juugendist - voogavad jooned, taimemotiivid, pehmed pastelsed värvid. Osa sisustusest pärineb antiigiäridest, osa on uusvana.

 Isegi natuke murelikuks tegi alguses see noobel kujundus. Mitte et mul midagi ilu vastu oleks, vastupidi, aga liiga sageli läheb söögikoha rajamisel kogu aur välise mulje loomisele, nii et sisu ehk toidu jaoks enam jõudu ei jätku. Aga juba eelroogadest võis aru saada, et Villa Margarethas tehakse ka süüa hoole ja armastusega ning oskuslikult.

Menüüs oli hotellirestorani sobivate laiatarberoogade (carpaccio, graavilõhesalat, tiigerkrevetivardad, sisefileesteik) kõrval ka Eesti traditsiooniliste roogade kaasajastatud töötlusi (graaviräime tartar siiamarja ja röstleivaga, praetud räimefilee salat, angerjasupp, lumepallisupp).

Samuti oli Aasia maitsemänge (wasabi-lõhe, tom kha ja tamarindikaste) ja muidugi Itaaliat. Ühele taldrikule on pandud Jaapan (wasabi) ja Tai (tom kha) või siis eksootiline tamarind ja ricotta-täidisega ravioolid. Nii et fusion, kuid mitte üle jõu käiv.

Pearoogadest oli kokal erakordselt hästi välja tulnud hautatud küülikukoib juustukastme ja portobello seentega. Küülik, mis kehva koka käes kergesti ära kuivab ja vintskeks muutub, oli priske ja mahlane, lõi pehme juustukastme ja seentega toreda maitsekombinatsiooni ja oli üleni nauditav.

Lambapihvi sinepikartuli ja köögiviljasalsaga oleksin natuke kergemaks kohendanud ja rammusa pihvi juurde lahjemad lisandid valinud, kuid respekteerin ka koka kombinatsiooni, sest maitsed olid head. Kooki lähen sööma järgmisel korral, seekord piirdusin espressoga ja see oli korralik.

Kuigi lõunasel ajal pakutakse ka soodsa hinnaga lõunakomplekte, teisi lõunastajaid peale meie ei olnud. Ikka see ilm, arvan ma, inimesed tulevad välja nii harva kui võimalik. Arvestades asjaolu, et olime ainukesed, oleks teenindus võinud olla sujuvam. Aga kuna ettekandjal polnud ju midagi muud teha kui meie eest hoolitseda, hakkas tal ilmselt igav ja ta kadus vahepeal tagaruumidesse. Nii jäime tükiks ajaks oma tühjade taldrikute taha kohvi ja arvet ootama.

Mis professionaalsuses puudu jäi, seda kompenseeris ettekandja hoolega disainitud välimus: vanaaegne valge põll viitas otseselt maja noorusaegadele, eelmise sajandi esimestele aastakümnetele. Mul on väga hea meel, et ilus maja on saanud maitsva sisu ja minu lemmiklinnas Tartus on üks tore söögikoht jälle juures.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma