Lavastaja ja stsenaristi Jason Reitmani ligi kümme aastat tagasi vormunud loo kinoekraanile jõudmise ajastus ei saaks olla parem - kui muu majandus tõmbub kriisis kokku, siis teenusena sisseostetav koondamine näitab teist trendi. Äril läheb hästi.
Eelmise aasta ühe kiidetuma filmi "Õhus" peaosaline Ryan Bingham (George Clooney) on lennujaamades ja lennukeis elav koondamisspetsialist, kes on oma töös tõhus ja tulemuslik.
Perekonnast võõrdunud ja üldse põgeneva mehe kogu elu mahub käsipagasisse, ta lendab lõviosa aastast, naudib tärnide mugavust lennujaamades, hotellides, rendiautodes ja püsikliendiprogramme, omamata oma elus midagi tõelist.
Ent see õhulossi meenutav maailm hakkab mõranema, kui ta ülemus otsustab äri reformida ning tõhusamaks muuta ja palkab selleks noore innuka tõhususeksperdi programmi.
See toob aga peategelase jäädavalt maa peale. Väljavaade istuda ühes kohas mõjub mehele hirmutavalt ja võõralt, kuid samas sunnib teda järele mõtlema, mida tähendab, kui inimesel on kodu ja midagi püsivat.
Clooney teeb peaosas soorituse, mis jõuab tema eelmise tipprolli Michael Claytoniga sarnasele tasemele. Superstaarist silmapaistvamgi vast on aga uustulnukas Anna Kendrick, kes tähetaevasse Twilighti seriaalist kerkis. Flmis mängib ta Clooney karakteri antagonisti ehk aktiivset äsja ülikoolilõpetanut, kes tahab koondamist optimeerida, sellest viimsegi inimlikkuse viia ja inimesi üle interneti lahti laskma hakata.
Clooney kehastatud Bingham, elumerelainetes karastunud koondamishai, aga teab, et see ei tööta. Mehe filosoofia nimelt näeb selles töös ette siiski ka eetikat ja inimlikkust.
Kõlab võib-olla küüniliselt, aga koondamine ei pea olema midagi julma ega laastavat - ametiposti kadumine toob kaasa firma kulul karjäärinõustamise ja nn abipaketi järgmiste sammude astumiseks. See kõik ei tundugi nii julm kui "nägemist" ütleb enesekindel ja kogenud spetsialist.
Nädal pärast filmi vaatamist tõden, et midagi radikaalset peale nukruse filmist meelde ei jäänud. Siin kontekstis ei tähenda see samas midagi halba, vaid viitab sellele, et filmis on kõik nii paigas, et saalis vajud mõnusalt oma tooli, elad peategelasele kaasa ning mõtled pärast nägemist veidi oma tegemiste üle järele.
Lugu, mis kandideerib originaalstsenaariumi Oscarile, pakub üllatusi ja ebahollywoodilikult mitteimala, ent vaatajaid seda enam rõõmsustava lõpplahenduse. Intelligentne meelelahutus väikese filosoofiaga.
Autor: Rivo Sarapik, Lemmi Kann