19. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vabakutseline kuraator Rael Artel on kokku koondanud peamiselt Ida-Euroopa ühiskondlikult aktiivseid kunstnikke, kes dokumenteerivad või loovad ise konfliktsituatsioone või nende lavastusi. Näitusel esinevad kunstnikud pärinevad Eestist, Soomest, Leedust, Ungarist, Saksamaalt, Türgist ja mujalt.

Kristiina Normani pronkssõduriaktsioon ja käesolev näitus töötavad vähemalt ühel ühisel meetodil: ärgitades või luues diskussiooniruumi teemal, mida keegi vabatahtlikult puudutada ei julge, ja mille vananenud alustalad, kuraatori sõnul, ei kuulu enam 21. sajandi maailma.

 Näitus esitab teravaid küsimusi rahvuse ühiskondlik-poliitilisest konstrueeritusest, erinevate rahvusgruppide kokkupõrgetest ja õigusest eksisteerimisele. Vastusevariandid neile probleemidele peaksid kujunema ühiskondliku arutelu tulemusel.

Eksperimendikorras oleks huvitav jälgida, kas näituseformaadis esitatud aktuaalsel probleemipüstitusel on üldse jõudu avalikku arutellu jõudmiseks.

Väljapaneku võtmetööks on poola kunstniku Artur Žmijewski videoprojekt "Nemad", kus kunstnik kutsus looveksperimendile vastandlike poola aktivistide gruppide esindajad. Iga grupp maalis töötoa käigus paberile oma sümboolse kujutise, mida teised grupid hiljem ümber kujundama hakkasid.

Mitmepäevane aktsioon lõppes osade tööde aknast välja viskamise ja osade süütamisega siseruumides, vähe jäi puudu asjaosaliste füüsilisest kontaktist.

Žmijewski näitab muu hulgas oma videos seda, kuidas rahvusluse probleemile ühiskonnas lähenetakse ja miks ei leia need probleemid lahendust. Valitseb emotsionaalselt laetud suund ning puudub asjalik ja kaine arutlemine.

Teise märgilise tööna võiks välja tuua Tanja Muravskaja fotoseeria "Eesti rass", mis kujutab ühtemoodi riietatud ja kiilaspäiseid mehi.

Kunstnik mängib kõigile omase automaatse protsessiga inimesi kategoriseerima hakata. Kuid siin tundub see võimatu. Võimatu on kindlaks teha, milline mees on poeet, poliitik või sõdur. Väliste tunnuste olulisus, sealhulgas rahvuslik ja rassiline kuulumine, muutub siin nullilähedaseks.

Näitus ei viita tingimata sellele, et rahvusluse probleem Eestis suur on. Kuid tingimata on see pideva allhoovusena päevakorras. Samuti tuleb tõdeda, et rahvuslusest kui probleemist ei saada tihti aru, kui selle negatiivseid külgi pole omal nahal kogetud.

Autor: Lemmi Kann, Ragne Nukk