26. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Päeva- ja hommikumenüü on tahvlile kirja pandud, kooke saab valida vitriinist, saiakestele-kookidele lisaks on aga ka täitvamaid roogi suppidest ja pastaroogadest kuni päris praadideni.

Köök püüab külastajate usaldust, pakkudes end avatud moel kõigile vaatamiseks välja. Hinnad on kesklinna väärilised, salatidki ulatuvad sajast kroonist pigem üles- kui allapoole.

Menüü on moodne, kõik on kohal: peet ja kitsejuust, kilu, isegi sült, suvikõrvits ja baklažaan, rukola ja muud rohelised salatid, kõrvits, läätsed, mozzarella, kuivatatud tomatid. Köögiviljad on parajalt krõmpsud, toidud kaunisti värvilised. Proovisime pirukat ja salatit, suppi ja kooki, kõik oli hea. Kui veel kulebjaka taina ja sisu vahekorda natuke sisu kasuks timmida ja salatites õliga vähe mõõdukamalt ringi käia, oleks kõik suurepärane.

Kõige erksam mulje jäi ehk tavalisest kilu-juustukattega saiakesest. See nägi välja kõike muud kui isuäratav - juustuga kaetud lehttaignasõõrik oli hommikul valmis küpsetatud, kuid juust ei suuda pärast küpsetamist teatavasti kaua kena välja näha. Küll aga hoidis ta saiakese värskena ja maitse oli mõnusalt tasakaalus, ei liialt soolane, ei liialt juustune. Hommikuti, muide, olevat võimalik ka sooje küpsetisi saada. Ju need on head, sest kõik muud saiakesed olid kella kaheksaks otsas. Kookidest kõige eredam (sõna otseses mõttes) oli erkroheline pistaatsiakook, kõige traditsioonilisem ehk vaarikašarlott.

Saali äärtes on sohvakohad, need on mõnusad ja mugavad, aga neid on vähe. Suurem osa külastajatest mahub istuma tavalistele pikajalgsetel toolidel tavaliste laudade ääres. Erilist intiimsust pole rohkem kui sajakohalisel kohvikul pakkuda, aga see ei paista tal eesmärgiks olevatki. Mulle suur avatud ruum meeldib, Eestis avalikus kohas korraga sadat söövat-joovat inimest näha oli elamus.

Söögikoha teevad heaks toidud, aga hubaseks inimesed, külastajad. Sisekujundaja kehv töö või peremehe ihnsus paistab välja ainult tühjas ja pooltühjas ruumis, täismaja sumiseb alati hubaselt. Sellega ei taha ma kuidagi anda mõista, nagu Komeedi sisekujundusel midagi viga oleks.

Kosmose mahedad värvid ja jahedad marmorpinnad on nägusad, mõnedki kujundusvõtted mõjuvad üllatavalt uudselt: edevad trendikülmkapid, suured jahedad laevalgustid, mis külastajate jumele erakordselt hästi mõjuvad, erilised dekoratiivpinnad.

Varem justkui ei ole märganud, et inimesed nii väga ühtekokku tahaksid koguneda. Just üheskoos sööma, pean ma silmas. Alati on olnud tühje ja täis restorane-kohvikuid, aga lisaks on olnud ka mõned pooltühjad ja pooltäis. Nüüd enam mitte, tundub, et need kes kahte uude trendikohta -Mooni ja Komeeti ei mahu, jäävad parem koju.

Et koht on populaarne, siis võib ja tuleb ennast näidata - Komeedi ukseäärsel sohval olid pikka suudlusse hangunud keskeas härra ja verinoor tütarlaps. Moodne koht, miks ka mitte.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma