5. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nõmme pole söögikohtade poolest kuigi rikas. Siin on küll Eesti ilusaim turg ja tore talupood, aga söögikohtade valik piirdub lihtsakoeliste pubidega. Ka Iris sobiks pigem alevikku kui pealinna.

Menüü on enam-vähem selline, nagu see on olnud kõigis lihtsates söögikohtades viimased kolmkümmend aastat (kaugemale mu mälu ei ulatu): köögiviljasupp, seljanka, kotlet ja kartul, guljašš ja kartul, heeringas ja kartul, karbonaad, pelmeenid, kartulisalat ja nii edasi. Lisaks väikesed kohalikud leiud: suitsulõhe kartuliga ja soolaforell kartuliga. Lisanditeks ka riisi ja tatart - nagu ikka.

Tegelikult me armastame ju oma kotletti ja kartulit - kohviku väike parkla on lõunaajal alati autosid täis. Hea kotlet ja armastusega valitud kartul on igal juhul paremad kui keskpärased Itaalia ja Prantsuse roogade imitatsioonid. Irise kotlet oli justkui vanaema tehtud ja kartul turu parim. Suitsulõhe viiekümnekroonine portsjon oli väga suur, juures korralik tartar-kaste. No köögiviljasupp oleks saanud parem olla, aga selle kompenseerisid soojad kümnekroonised pirukad ja saiad.

Irises on olemas kõik, mis ühes korralikus kohvikus peab olema: värsked ajalehed kenas ajalehehoidjas, laste mängunurk koos joonistustarvetega ja, nagu juba öeldud, värsked pirukad ja saiakesed. Aga siin on veel midagi, mida ma mitte kusagil mujal pole näinud: suurepärane valik koduseid ürditeesid. Nende hulgas ka sellised haruldused nagu aasristik ja sidrunhein - kõik koduselt klaaspurkides valikuks välja pandud. Aasristik, muide, oli suurepärase lõhna ja maitsega ja minu jaoks täielik avastus.

Tähelepanuväärne on ka see, et Iris avatakse hommikul vara, juba pool kaheksa. Hommikumenüüs on pudrud, omletid, praemuna ja muu selline, ikka tavaline kodutoit, aga pole ju palju selliseid kohti, kus enne tööleminekut mõõduka hinna eest kõhu täis saaks.

Irises on aeg seisma jäänud, nii kulinaarses mõttes kui ka muidu. Sisekujundus pärineb ilmselt kohviku algaegadest, kõik on väsinud ja kulunud. Tagasihoidlik kohake ei vajagi teab mis disaini, aga mõni noor (säästu)disainer võiks kohviku suhteliselt odavate võtetega traditsioonilise Eesti köögiga paremini kokku kõlama panna. Sellisel juhul võiks Irisest saada päris trendikoht, sest kogu moodsa maailma köök on nagunii vana ja traditsioonilise poole tagasi pöördumas. Nii et ka meie kotlet kartuliga ja karbonaad hapukapsaga võiksid võimsa come-back'i teha.

Vaatamata ülimalt tagasihoidlikule välimusele on Iris üks tubli ja armas kohvik. Oma tagasihoidlike võimaluste piirides on see täidetud parima võimaliku sisuga, nii et sügav lugupidamine kokale ja perenaisele.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma