12. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Abielu Harrietiga sai teoks 1833. aastal, sümfoonia valmis pisut hiljem, 1939. aastal.

Sümfoonia täis ooperlikke stseene

Lisaimpulss tuli Itaalias nähtud Vincenzo Bellini ooperist "Capulettid ja Montecchid", mis andis tõuke tuua ka oma sümfooniasse ooperlikud stseenid. Poolteist tundi kestva sümfoonia esituskoosseisu kuuluvad lisaks suurele sümfooniaorkestrile ka kolm solisti ja segakoor.

 Suurepärase dramaturgina on helilooja jätnud teose emotsionaalsemad ja olulisemad stseenid siiski orkestri kanda ning tänasel kontserdil saabki kuulata instrumentaalset armastusstseeni, mis on kogu teose lüüriline kulminatsioon.

Kirjandusliku tagapõhjaga on ka kontserdi avaloo avamäng "Korsaar". 1844. aasta augustis Lõuna-Prantsusmaal Nice'is loodud "Korsaari" puhul võib tegemist olla mitme inspiratsiooniallikaga. Esiettekandel kandis teos loomiskoha järgi pealkirja "La tour de Nice" ("Nice'i torn"). Seejärel sai ta nimeks "Le corsaire rouge" ("Punane korsaar"), viidates James Fenimore Cooperi 1827. aastal ilmunud samanimelisele romaanile. Pärast viimast redigeerimist jäi teose pealkirjaks "Le corsaire", mis viitab Berliozi ühe suure iidoli Byroni samanimelisele poeemile.

Kui Berlioz pälvis juba noore heliloojana tunnustust, sh ihaldatud Rooma preemia, siis Maurice Ravel oli oma isikupärase ja ainulaadse loominguga n-ö vastuvoolu ujuja. Tema õpingud Pariisi konservatooriumis lõppesid avaliku skandaali ja juhtkonna vahetusega. Ka Rooma preemiat ei õnnestunud tal võita, vaatamata viiele katsele. Raveli kuulsust see aga ei kahanda. Raveli üks tugevamaid külgi oli suurepärane orkestreerimisanne, mis ehk kõige silmapaistvamalt avaldub tema tuntuimas teoses "Boléro".

Kontserti lõpetab koreograafiline poeem

Kolm poeemi metsosopranile ja orkestrile pealkirjaga "Šeherezade" on loodud aastal 1903 tema hea sõbra Tristan Klingsori tekstidele. Selles teoses soleerib karismaatiline ja vitaalne metsosopran Janja Vuletic Horvaatiast.

Kontserdi lõpulugu on Raveli koreograafiline poeem "Valss", mida helilooja ise on nimetanud tantsuks vulkaanil. 12. detsembril 1920 Pariisis esmakordselt kõlanud ihara muusikaga teos kujutab endast valsside jada. Mõni aasta hiljem tõi Ida Rubinstein "Valsi" Pariisis lavale ka balletina, kuid rohkem tuntakse seda siiski sümfoonilise helitööna.

Autor: Lemmi Kann, Kersti Inno