Uurijad leidsid, et paljajalu lippajad panevad jala maha pigem päkale, samas jalatsitega jooksjad pigem kannale, vahendas Science Daily uurimust.
Viimane tähendab kasvavat koormust põlvele. Nimelt selgus, et jalatsit kandvad jooksjad trampisid kandu keskmiselt 1000 korda miili ehk 1,8 km kohta. Samas paljajalu jooksjad kasutasid pehmemat, libisevamat tehnikat.
„Maandudes jalal kas kesktalla või päkaga pole peaaegu üldse mingisugust lööki, mida ei saa öelda jalatsiga jooksjate kohta. Enamus inimesi arvavad, et paljajalu jooksmine on ohtlik ja valis, kuid tegelikult võib paljajalu joosta ka kõige kõvematel pindadel, tundmata seejuures vähimatki ebamugavust või valu. Piisab piisavalt paksust tallanahast,“ kommenteeris Daniel E. Liebermann Harvardi Ülikoolist.
Testid näitasid, et paljajalu jooksmine on turvalisem, vähendades nii põlve- kui hüppeliigeste vigastusi. Tehnika säästlikkus ja pehmus on eriti oluline pikemate distantside puhul, mis paistab ka tulemustes. Näiteks 50 aastat tagasi võitis Etioopia jooksja Abebe Bikila paljajalu 1960. aastal Rooma olümpiamängudel paljajalu joostes maratonidistantsil kulla.
Uurijate andmeil arenes inimese jalavõlv nn looduslikuks löögisummutajaks. Eksperdid soovitavad paljajalu joosta soovijail selle tehnika juurde liikuda järk-järgult ehk mitte päevapealt jooksujalatsitest loobudes. Põhjuseks, et paljajalu jooksmine koormab teisi, näiteks säärelihaseid.
Autor: Rivo Sarapik, Lemmi Kann