19. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Monaco menüü on alati olnud ühtaegu nii rahvusvaheline kui ka kohalik ning oma ja võõra ühendamine on neil alati hästi välja tulnud.

Ühendasime meiegi Monaco ja The Fish House'i ühele lauale: Peterburi külaliskokalt 350kroonine täismenüü ja kohaliku menüü supp ning salat. Kalarestoranile kohaselt oli The Fish House väljas kala- ja mereandidega - soe kaheksajalasalat, krabikoogid, ahvenasteik. Kõik pigem rahvusvaheline kui venepärane.

Monaco menüüst valisime kreemja puravikusupi praetud kukeseentega ja salati nimega Lõhe Louis - õrnsoolalõhe, munapuder, salat ja värsked köögiviljad.

Tegemist oli võrdsete partneritega, toredaid maitsekombinatsioone ja vahvaid serveeringuid jätkus nii külalis- kui ka kohalikul restoranil. Säravaimaks elamuseks jäid venelaste kaheksajalasalat, kus kaheksajalg oli eriliselt pehme ja mahlane, ning eestlaste ülimalt intensiivse ja puhta maitsega puravikusupp.

Monaco menüüst valitud salat oli üllatavalt suur, nii väiksema prae mõõtu. Selletaolisi täismõõtmelisi ja täishinnalisi salateid on menüüs teisigi, nii et alati ei pea kõhu täissaamiseks praadi valima.

Veel on Monaco menüü eripäraks praadide hinnad - kõigil ühtlaselt 195 krooni. Nii et tavalise paremalt vasakule menüü lugemise asemel saab Monaco julgelt vasakult paremale suunda praktiseerida ehk valida roogasid mitte hinna, vaid meeldivuse ja maitse järgi.

Veel on kohalikuks omapäraks eriliselt mõnusad kuklid - soojad, omapärase maitsega, paraja suurusega.

Külalisrestorani menüü oli ainult asjassepühendatutele: ettekandja ulatas meile ainult kohaliku menüü, küsis joogisoovi nagu nooblile restoranile kohane, aga ei rääkinud erimenüüst midagi. Alles kui selle kohta küsisin, sain teada, et erimenüü jaoks on kaetud lauad saali tagaosas ja seal on see ka paberil välja pandud. Kolisime siis ümber teise lauda ja teise menüü taha.

Aga kahe erineva menüü järgi tellinud ja erinevate toidukäikude arvuga einestajate teenindamine käis ettekandjal üle jõu: alguses sõi kaaslane omale toodud salatit ja mina vaatasin pealt, siis sõin mina ja tema vaatas pealt.

Restoranivahetusi naaberlinnadega on olnud varemgi. Tallinna restoranid on võtnud vastu Helsingi peakokkasid ja nende erimenüüsid, samuti on oma menüüdega käidud nii Helsingis kui ka Peterburis. Kui Peterburist saabuvad tipptasemel külalisesinejad Estoniasse või rääbakasse Linnahalli, on tänavad afišše täis. Kui aga kümmekond tipprestorani korraga Tallinnasse tuleb, pole reklaam väljas isegi mitte vastuvõtvate restoranide akendel. Monacoski oskasin külalismenüüd küsida ainult seetõttu, et olin korraldajatelt üritusest kuulnud.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma