1. aprill 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Igas naljas on omajagu riski!
1. aprill on rahvusvaheline naljapäev ning kui te sel päeval Prantsusmaal olles järsku avastate, et teie seljale on kinnitatud surnud kala, ärge solvuge – see on tavaline esimese aprilli nali! See on tõeliselt ülemaailmne päev – 1. aprillil lollitavad inimesed teineteist praktiliselt igas maakera nurgas, aga erinevaid nalju on tuhandeid ja tuhandeid! Keegi ei tea, kes olid esimesed „lollid“: kas Prantsusmaalt, Inglismaalt, Mehhikost või Šveitsist.
On kaks selle päeva tekkimise teooriat. Mõned arvavad, et esialgu tähistati paljudes maades 1. aprilli kui kevadist pööripäeva. Isegi kõige igavaimaid pööripäeva pidustusi saatsid naljad, vallatused ja vingerpussid. Teised jälle on veendunud, et 1. aprilli tähistamine sai alguse veel 440 aastad tagasi, Prantsuse kuninga Charles IX ajal. Charles IX olevat otsustanud, et uus aasta peab algama 1. jaanuaril, mitte 1. aprillil nagu varem. Truud alamad õnnitlesidki teineteist 1. jaanuaril 1565 uue aasta puhul, kuid pidasid meeles ka vana uut aastat: 1. aprillil vahetasid nad naljaviluks kingitusi. Komme jäigi püsima.
Ajapikku levis komme tähistada 1. aprilli naljade ja erinevate tempudega üle kogu Euroopa, sealt aga Inglismaale. Just brittidemaal hakati prantsuse püha Poisson d’Avril, st aprillikalapäeva (prantslaste lemmiknali sellel päeval on riputada teineteisele selja külge väike kala) nimetama aprillilollide päevaks (April Fool’s Day). Nad märkisid selle isegi kalendritesse koos jõulude ja ülestõusmispühaga.
Indias tähistatakse analoogset päeva – Huli püha – märtsi lõpus. Seal on ka kombeks heita teineteise üle nalja. Lollidepäeva tuntakse ka mõnedes Ladina-Ameerika riikides Dia de los Inocentes – siiruse ja avameelsuse päev – nime all ning tähistatakse 28. detsembril. Tänapäeval ka üpris tõsised inimesed, organisatsioonid ja meediakanalid peavad enda kohustuseks heita 1. aprilli puhul mõni nali. Kogu maailmas juurdus traditsioon heita nalja sugulaste, sõprade, kolleegide ja klientide üle.
Blondiini lõhn
Üks Euroopa ajaleht trükkis sel päeval oma esilehele kolm suur ristkülikut. Märkuses oli öeldud, et ajalehe omanikud korraldavad loosimise: tuleb värvikord maha kraapida ja nuusutada paberit selle all. Kui kõigi kolme ristküliku all on ühesugune lõhn ja lugeja arvab õieti ära, mis lõhn see on, saab eluaegse 80% hinnaalanduse antud tootja parfüümidele. Blondiinid hõõrusid neid ristkülikuid suure hoolega. Ai, kuidas nad nuusutasid...
Pingviin-polaaruurija
Ajakirja Discovery 1995. aasta aprillinumbris jutustas „lugupeetud bioloog“ doktor April Pacco uuest Antarktikast leitud loomaliigist – kuumapäisest paljast puurussist. Tänu pea kõrgele temperatuurile suudavad nad puurida ennast jää sisse ja pidada seal jahti. Sulatades üles jää pingviini all ootavad nad kuni pingviin kukub auku, et nad saaks ta seal ära süüa. Doktor Pacco jõudis järeldusele, et 1837. aastal kadunuks jäänud polaaruurija Philippe Poisson langes usside ohvriks, kuna oma riietes nägu välja nagu pingviin. Tagasisidet artiklile tuli rohkem kui kunagi varem.
Innaaeg
1993. aastal teatas üks Saksa raadiojaam, et Cologna linna elanike jaoks kehtestatakse uued reeglid: sörkjooksu harrastavate inimeste liikumiskiirus pargis ei tohi ületada 6 miili tunnis, et mitte segada oravaid nende innaajal. Paljud linna elanikud jäidki seda uudist uskuma!
Tähelepanu
1950. aastal teatas Taani televisioon, et Pisa torn kukkus lõpuks ümber. Teinekord teatati Taanis, et valitsusel on käsutuses uus tehnoloogia, mille abil saab avastada „piraattelekaid“, kuid kui mässida teler fooliumisse, seda ei leita. Mõne tunniga tehti poeletid fooliumist tühjaks!
Kadunud päev
Esimene koht Euroopa aprillinaljade edetabelis kuulub Küprosele. Täpsemini, ühele kohalikule raadiojaamale, mis teatas oma kuulajatele, et 1. aprilli ei ole olemas. Tuhanded raadiokuulajad jäidki uskuma 1. aprillil eetris mängitud kuuldemängu, kus 10 näitlejat esinesid poliitikategelaste, teadlaste ja ajakirjanike rollis. Nad rääkisid väga tõsiselt, viidates matemaatilistele arvutustele ja rahvusvahelisele kuupäeva joonele Vaikses ookeanis, rääkisid „tuhandeaastase kadumise efektist“, mille tulemusena kord iga tuhande aasta tagant 31. märtsile järgneb 2. aprill. Kuuldemängu fenomenaalne edu sai selgeks siis, kui suur hulk inimesi, ostes pileteid või saades poetšekke, pöörasid müüjate tähelepanu nende arvates valele kuupäevale.
Lugupeetud lugejad, millised ka ei oleks teie naljad 1. aprillil, ärge unustage, et hea nali on see, millel ei ole tagajärgi ei selle jaoks, kelle üle heideti nali ega selle jaoks, kes nalja heitis. Ja kõige valjemini peab naerma just see inimene, kelle üle te nalja heitsite!
Soovime naljarikast 1. aprilli ja edu loomingus!
Autor: Lemmi Kann, Viktoria Jussupova
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!