PP: nõukogude naise sada ametit

Tänasest Kumu kunstimuuseumis avatud näitus "Nõukogude naine eesti kunstis" avab sotsialistliku naiseikooni erinevaid külgi.

Näituse ajalised piirid kulgevad Teise maailmasõja lõpust kuni 1960ndate keskpaigani, mil senikehtinud naisestereotüüp mõranema hakkas.

 Glamuur versus naistraktorist Läänemaailma avalikus sfääris möllas 50ndatel glamuuribuum, kus ideaalse naise kehastuseks oli malbe koduperenaine, kelle huuled olid alati värvitud ja soeng sätitud. Naisekuvand oli puhastatud igasugustest vähegi mehelikest tunnusjoontest.

Nõukogude naine oli naiselikkuse ja mehelikkuse hübriid parimas mõttes. Naine oli nii pehmete väärtuste hoidja kui tõsine töörügaja nii töö kui kodusel rindel. Propaganda plakatitüdrukud olid alati punapõsksed kaunid piigad, sihikindel pilk silmis, käised üles kääritud. Nõukogude naise mitu palet Nõukogude meediamasin tootis hoolega illusiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkusest, kuid selle eesriide taga toimisid hoopis teistsugused seadused.

 

 

 

 

 

 



 



 

Kumu näitus püüab avada nõukogude naiseks olemise paljusid erinevaid viise ja tahke. Kunstis kujutati peale naistraktoristide ja lüpsjate ka naiskirjanikke, baleriine, näitlejaid, õpetajaid, meditsiiniõdesid. Võimalikult avara ja mitmekesise naisekuvandi tootmisel oli aga alati tugevalt ideoloogiline ja politiseeritud maik juures.

Katrin Kivimaa rõhutab näituse kataloogis, et tänapäeval võiks nõukogude naise idee demoniseerimisest vabaneda. Igapäevase võitluse kõrval oli ka head: naiste tööhõive kasv, suuremad haridusvõimalused, raseduspuhkus, lastehoiusüsteem ja teatud kontroll oma keha üle, kirjutab Kivimaa.

Kolhoosist kultuurini. Näituse jaotud lähtub mitmekesisusest: naised kultuurialadel, põllul, masinatöödel, linnas. Punase lindina läbib näitust plakatite ja skulptuuride rida, mis eraldab olustikustseenidest koosnevaid teemablokke pika reana kulgevast tüpaažide seinast.

Tüpaažide ja portreede rida on näituse üks huvitavamaid osi. See liigub täielikult ideologiseeritud portree juurest samm-sammult vaimselt emantsipeerunud naiste poole. Rida algab Eduard Einmanni portreega "Lülivanem sm. Kožatšenkost" (1951), kus üsna kohmetunud olekuga maanaine istub ordenid rinnas. Portreede rea lõpetavad Luulik Kokamäe maalid kunstiajaloolasest Inge Tederist ja näitleja Inna Taarnast. Kolhoositaride naiivne sihikindlus on asendunud vaba vaimu manifestatsiooniga.

Näitusega kaasneb illustreeritud kataloog ning filmiprogramm Kumu auditooriumis aprillis ja mais.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Ragne Nukk

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Viljandi Pärimusmuusika Ait

Viljandi Pärimusmuusika Ait on mõnus koht, kuhu tulla kontserdile, loengusse, seminarile, konverentsile, tähtpäevi pidama ning vaadet ja õhkkonda nautima. Asume Viljandi südames, Viljandi Lossimägedes ja 360-kraadine postkaardivaade on hinna sees.

Pidupäev ajaloolises Roseni Tornis

Eksklusiivsed peoruumid - Roseni Torni väga hea asukoht südalinna tuiksoonel, kaasaegne esitlustehnika ning suurepärane ajalooline interjöör loovad mõnusa keskkonna erinevateks sündmusteks.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara