3D vormi tulekuga on filmiloojatel fantaasiaveskid topeltkiirusega jahvatama hakanud. Eriti selles osas, mis puudutab märulistseenide haaravat esitust. Eks see ole kiusatus küll lasta õhkulennanud rusude kujutisi publikule vastu vahtimist paiskuda või suunata erinevaid elukaid kinolinalt poolde saali tormama. "Titaanide kokkupõrge" peaasjalikult sellistest mitmeplaanilistest stseenidest koosneski. Küll tormas Hades ise koos oma käsilastega ringi, kord kasvatas pinget maojuukseline Medusa, seekordses filmiversioonis ka pika lookleva maokehaga. Merekoletis Krakeni šõu peale kulus aga peaaegu terve kolmandik filmist.
Kui mõtlema hakata, siis oli märul ja möll nii kõvasti filmi sisust üle, et tegevusel justkui suuremat kandvust ei olnudki. Loo ettemääratud õnnelik lõpplahendus oli nagunii esimestest hetkedest ilmselge. Head olid algusest peale head ja pahad olid algusest peale pahad. Oli ainult aja küsimus, millal head suutsid pahadele ära teha.
Vana-Kreeka mütoloogiast pärit titaanid on viimase paari kuu jooksul maailma kinolinadel vägevaid tegusid teinud. Ühest ja samast ainesest on valminud üsna lühikese ajaga lisaks "Titaanide kokkupõrkele" ka “Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras“. Lugu on mõlemas filmis ikka seesama, kuidas lihtinimeste seas suureks kasvanud Perseus saab ootamatult teada oma jumalikust päritolust ning siis rea katsumuste tulemusel Hadese sepitsused nurjab ning Zeusi senise režiimi päästjaks saab. Kohustuslikuks elemendiks on käik allilma ja Medusa tapmine, et tema kivistamisvõimega pilku mõne koletise hävitamiseks kasutada.
Võib julgelt öelda, et sisu poolest "Välguvargast" kaks kuud hiljem linastunud titaanidefilm ei üllatanud. Õnneks oli see sisu siiski õite uhkesse vormi pakendatud, mis filmielamuse ka päästis.
"Titaanide kokkupõrge"
Kinodes alates 16.04
5 punkti
Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe