Milleri seadus ütleb, et enne, kui te ei ole lompi sisse astunud, ei oska te öelda, kui sügav see on. Inimestel on kriisist väga erinev arusaam: ühe jaoks on need vaid ülemaailmsed katastroofid, teine kogeb ja lahendab kriise aga iga päev (nt kaupluses sisseoste tehes). Kriisi võib defineerida kui tõsist vahejuhtumit, mis ohustab inimelusid, keskkonda, organisatsiooni toodet-teenust ja mainet ning on avalikkusele vastuoluline ja ähvardav.
Kriisi on võimalik ennetada
Ligi 90% kriisidest on võimalik ära hoida tõhusa ennetustegevusega. Selleks aga on vaja ennetavat teavet kõikvõimalikest kriisidest, mis võivad saabuda, hästi toimivat kommunikatsioonisüsteemi ja planeeritud ning kõigi asjaosaliste seda järgivat käitumist.
Kriisieelsetest meetmetest on kõige olulisemad kriisiohtude, kindlustus- ja juriidiliste lepingute audit ning firma või organisatsiooni toetajate ringi loomine. Toetajad võivad olla meedia esindajad, tarbijad, varustajad, arvamusliidrid, kohalike omavalitsuste esindajad, tipp-poliitikud jt.
Kriisid jagunevad äkilisteks, hea nähtavusega hädaolukordadeks, mis mõjuvad kohe (nt suured tulekahjud, liiklusõnnetused, looduskatastroofid jm) ja pikemaajalisteks kriisideks (meedia pikemaajaline negatiivne huvi, politseinike ja päästjate massiline lahkumine ametist jm).
Kriisikommunikatsioon
Kriisikommunikatsiooniks nimetatakse organisatsiooni suhtlemist ja käitumist kriisi ajal. Tavaliselt on selle eesmärk kaitsta firma või organisatsiooni mainet kriisi ajal ning tagada ettevõtte säilimine ja aidata kaasa kriisi likvideerimisele, kasutades info tõhusat liikumist kriisiga seotud isikute, organisatsioonide ja sihtrühmade vahel.
Kõik, mis on kriisikommunikatsiooniga seotud, tuleb varakult planeerida ja valmis teha. Miks? Sest kriisid saabuvad tavaliselt reede õhtul pärast tööpäeva lõppu või siis, kui kõik teadjad ja otsustajad on välislähetuses ning kõige hullem – eelmise kriisiga pole veel ühele poole saadud! Kuigi öeldu võis tunduda pisut liialdatult musta stsenaariumina, tuleb siiski meeles pidada, et kui kriis on kohal, on hilja hakata planeerima kriisi reguleerimist. Kõik mudelid ja kord peab olema eelnevalt koostatud ja läbi harjutatud, samuti valvesõnumid olulistele sihtgruppidele, mida saab vajaduse korral olukorrast tulenevalt kohandada ja täpsustada.
Info liikumise kord, mis on eelnevalt koostatud, tagab kriisi võimalikult kiire avastamise, õigete meetmete rakendamise ning kriisi väikseima negatiivse mõju mainele.
Kriisikommunikatsioon jaguneb kaheks:
* proaktiivne kriisikommunikatsioon
Stsenaariumide ja mudelite koostamine käitumiseks kriisiolukorras, kriisikäsiraamatu koostamine, õppuste korraldamine. Tark firma või organisatsioon kasutab alati proaktiivset kriisikommunikatsiooni, see tähendab, et ollakse alati valmis halvimaks, et kriisiolukorras reageerida kiiresti ja mõistlikult, mitte paanikasse sattudes.
* reaktiivne kriisikommunikatsioon
Konkreetne tegutsemine kriisiolukorras, kriisijuhtimine (nn tulekahju kustutamine). Põhilised märksõnad on operatiivsus ja kiirus. Kriisi ajal esineb tavapäraselt kaht tüüpi olukordi: 1) kui on veel veidi mõtlemisaega ja 2) kui enam pole aega mõelda.
Kuidas kriisiolukorras tegutseda, loe Äripäeva „Juhiabi käsiraamatust“.
Autor: Urve Vilk, Kirjutab Äripäev.ee