7. mai 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mai Levini kureeritud näituse tööd pärinevad M.K. Ciurlionise riiklikust kunstimuuseumist Kaunases.

Mikalojus Konstantinas Ciurlionis tähendab leedukatele sama, mis eestlastele Wiiralt. Enamgi veel, Ciurlionis on kogu Baltikumi tuntuim klassik ka laias maailmas.

Kumu näitus annab ülevaate 20. sajandi esimese kolme kümnendi leedu kunstist, tõmmates nii paralleele eesti kunstiga kui ka tuues välja tähelepanuväärseid erinevusi. Peale Ciurlionise saab näitusel näha ka näiteks Petras Kalpokase, Adomas Varnase ja Kajetonas Skleriuse töid.

Ciurlionis oli oma ajastu laps, ekspressiivne ja romantiline. Ta oli mitmekülgne geenius, helilooja, kes sünteesis muusikalisi kujundeid visuaalsetega. Väidetavalt oligi Ciurlionis sünesteetik, kes nägi muusikas värve ja plastilisust ning kandis need tundmused üle lõuendile.

Ciurlionis on paljude tööde nimetamiseks kasutanud muusikalisi termineid – prelüüd, fuuga, sonaat. Tema maalide rütmilistes motiivides võib näha muusikalisi vorme. Ciurlionis ei olnud sajandi alguses siiski ainus, kes üritas teha pealtnäha võimatut – ühendada muusika ja maalikunsti keeled. Muusikast kui algimpulsist lähtusid tollal ka mitmed teised, tuntuimatest näiteks Vassili Kandinsky. 

Kumu näitusel eksponeeritud Cirulionise kaasaegsed annavad leedu kunstile pisut teistsugust tooni. Mõned tööd on lausa hämmastavalt sarnased meie Nikolai Triigi või Konrad Mägi maalidega, ent detailides võib näha ka erinevusi. 

Näiteks torkavad kohe silma Skleriuse päikeseküllased akvarellid. Valgust, mis leedukate maalid lausa põlema läidab, nii eredal kujul eesti kunstis ei näe. Samuti ei saa paralleeli tõmmata Adomas Varnase jõuliste portreemaalidega nagu “Pessimist” (1912), “Suurlinna naine” (1912) või “Kunstniku ja tema naise portree. Eluvoolus” (1912). 

Varnase, Skleriuse ja teiste kõrval tuleb Ciurlionise tugev sümbolism ja juugendlik vormikäsitlus veelgi kontrastsemalt esile. Ciurlionise tooni­valikud on sumedad, vormid kerged ja voolavad. Motiividena on ta kasutanud palju loodusmuljeid nagu “Koidik” (1906) või “Öine meri” (1906). Sümbolistile kohaselt on tema tööde aluseks müüdid ja legendid – “Kuningate muinasjutt” (1909), “Altar” (1909), “Perkunas” (1909).

Näitusel saab aimu ka Ciurlionise muusikalisest loomingust. Näitust saadab  muusika, milleks on Ciurlionise klaveripalad.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk