19. mai 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Suguhaigus peidab end arsti eest 

Traditsiooniliste diagnoosimeetoditega võib osa haigusi tuvastamata jääda ja patsiendi seisund halveneda, kirjutas Äripäeva erileht Medistiiniuudised.

 Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud ning Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Eesti Ühingu president Airi Põder, millised n-ö trendid suguhaiguste maailmas valitsevad?

Vaieldamatult on valitsev suund viiruste põhjustatud suguhaiguste osatähtsuse suurenemine.

Samuti võib rääkida globaliseerumisest. Kui näiteks Ameerika mandril on kõige levinum suguhaigus trihhomonoos, siis Aafrikas on selleks HIV-infektsioon.

Kuna aga praegu on võimalik umbes ööpäevaga lennata ümber maailma, siis tähendab see, et mis tahes mikroobil või viirusel võib kuluda ainult pool päeva, et läbida tuhandeid kilomeetreid ja jõuda ühelt kontinendilt teisele.

Suguhaigused puudutavad nii mehi kui ka naisi, aga millised suguhaigused kõige rohkem just naisi ohustavad?

Kuna kõik raseduse ja sünnitusega seotu puudutab ainult naisi, siis on naise jaoks kõige ohtlikumad need viiruste või mikroobide põhjustatud suguhaigused, mis kas kahjustavad loodet või põhjustavad viljatust.

Uuringud on tõestanud, et ravimata urogenitaalne kla­müdioos lõpeb ligi 10 protsendil juhtudest võimetusega rasestuda.

 Milline on Teie praktikas tüüpiline naispatsient – kui tihti ta arsti juures käib ja mis teda tavaliselt tulema ajendab?

Naisi ärgitavad veneroloogi juurde tulema üsna erinevad põhjused: urogenitaaltrakti­ puudutavad kaebused, seksuaalvahekord uue partneriga, teadasaamine oma partneri kõrvalsuhtest, aga ka rutiinne kontroll.

Veneroloogi juurde tullakse erineva sagedusega. Minulgi on patsiente, kes käivad regulaarselt kord paari kuu jooksul, et end suguhaiguste suhtes uurida lasta. Samuti on selliseid, kes soovivad peaaegu iga reisi järel uuringuid. Olen päris kindel, et väga tihti tegelikku põhjust, miks end suguhaiguste suhtes uurida tahetakse, ei avaldata. Ja kui avaldataksegi, siis tahetakse olla kindad, et seda elektrooniliselt ei fikseerita.

 Kui raske on suguhaigusele jälile jõuda?

Suguhaigustele ei ole alati kerge jälile jõuda. Analüüs peab olema võetud lege artis, õigest lokalisatsioonist, nõuetekohaselt fikseeritud ja laboratooriumisse saadetud.

Kuna suguhaigusi põhjustavad mikroobid või viirused tungivad organismi seksuaalvahekorra ajal, siis tuleks analüüsid võtta kõigist nendest piirkondadest, mis seksiga seotud on.

Uuringud on näidanud, et kui piirdume meestel analüüsidega ureetrast ja naistel emakakaelast, siis võime avastamata jätta pooled suguhaigused, kuna rektaalne ja oraalne seks on nakkuse saamiseks samavõrra ohtlikud.

 Mis on põhilised ohumärgid, mis naiste puhul viitavad, et nad võivad suguhaigusesse olla nakatunud?

Kurb on see, et ohumärgid võivad kas täielikult puududa või olla äärmiselt mittespetsiifilised. Suurenenud eritused tupest, valu ja/või sügelustunne urogenitaaltrakti mis tahes piirkonnas on kindlasti ohumärgid.

 Kui erinevad või sarnased on levinuimate suguhaiguste sümptomid?

Paraku on enamik põletikulistele suguhaigustele viitavaid sümptomeid äärmiselt ebaspetsiifilised. Seda võib seletada eelkõige sellega, et suguhaigusi põhjustavad patogeenid on ajas muutunud.

Minu üks n-ö eluaegsetest patsientidest leidis, et küll oli kerge põdeda suguhaigusi nõukogude ajal: hägune eritis ureetrast tähendas trihhomonoosi, mädane gonorröad, diagnoosi panemine ei valmistanud patsiendile endale raskusi ja ravimeid võis apteegist saada ilma retseptita.

Nüüdseks on võimalike suguhaigusi põhjustavate patogeenide nimekiri oluliselt pikenenud ja paljud neist patogeenidest võivad põhjustada üsna ühesugust kliinilist leidu.

 Kui heal tasemel on suguhaiguste ravi Eestis?

Suguhaiguste ravi on Eestis üsna heal tasemel. Meil on olemas oma ravijuhised, samuti enamik vajalikest ravimitest.

Paraku on suguhaiguste raviks kasutatavate ravimite nimistu jäänud järjest kiduramaks, kuna mitme preparaadi Eestisse importimine on lõpetatud.

Lausa kurioosne on lugu süüfilise raviks kasutatavate esmavaliku ravimitega. Seadusetähe järgi peaks süüfilise ravi Eestis olema kõigile abivajajatele tasuta, sõltumata sellest, kas haigel on või ei ole haigekassa kindlustust. Tegelikkuses peavad aga kõik haiged süüfilise ravi oma taskust kinni maksma.

Nimelt pole Eestis süüfilise raviks kasutatavad esmavaliku ravimid üldse registreeritud, kuna ravimifirmadele pole kasulik neid nii väikeses koguses Eestisse tuua ja siin müügil hoida.

Seetõttu on vajalikke preparaate võimalik riiki tuua ainult kas raviarsti või erialaseltsi ühekordse taotluse alusel, mis aga tähendab, et nendele ravimitele ei kehti mingit soodustust.

 Viimasel aastal on hakatud rääkima Mycoplasma infektsioonidest – mida need endast kujutavad?

Mycopasma genitalium on sugulisel teel leviv patogeen, mis põhjustab meestel uretriiti. Uuringud on näidanud, et Myco­plasma genitalium’i põhjustatud uretriite esineb meestel sama või isegi mõnevõrra suurema esinemissagedusega kui Chla­mydia trachomatis’e põhjustatud uretriite.

Mycoplasma genitalium on mikroob, mis võib naistel põhjustada nii endotservitsiiti, uretriiti kui ka väikese vaagna põletikku.

Seega on alust seostada naiste viljatust nii Chlamydia trachomatis’e kui ka Myco­plasma­ genitalium’iga.

Eelmisel aastal toimunud veneroloogia konverentsidel nii Suurbritannias Londonis kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas kuulutati Mycoplasma genitalium kindalt suguhaigust põhjustavaks mikroobiks.

 Kas suguhaiguste avastamine peaks Eestis tõhusam olema?

Kindlasti. Oluline on meeles pidada, et kliiniline leid võib kas hoopis puududa või olla väga mittespetsiifiline.

Seega ei saa ainult anamneesi ja kliinilise leiu alusel ei diagnoosida ega välistada mitte ühegi suguhaiguse olemasolu või puudumist.

Diagnoosi püstitamiseks on vältimatu laboratoorsete uuringute tegemine. Sageli aga esineb “ratsionaalset mõtlemist” – milleks kulutada haigekassa raha kallitele molekulaarsetele uuringutele ja külvidele, aitab preparaadi võtmisest küll!

Seetõttu tehakse patsiendile tihti kas ainult algmaterjali mikroskoopiline uuring või PAP-test. Kui need on korras, siis tunnistatakse ta terveks, kuid jäetakse tegemata uuringud kõigi teiste sugulisel teel levivate infektsioonide suhtes.

Sel viisil terveks tunnistatud patsient siirdub oma igapäevaellu veendumusega, et ta ongi terve, ja elab seksuaalelu täiel rinnal edasi.

Ta ei kahtlustagi, et tegelikult pole teda suguhaiguste suhtes peaaegu üldse uuritudki.

Selline olukord, kus patsiendile öeldakse, et tal suguhaigusi pole, ja vajalikke uuringuid ei tehta, on paraku väga levinud.

Nii võib aga juhtuda, et arstid jõuavad veneroloogilise haiguse jälile alles siis, kui patsiendil on tekkinud rasked ja mõnikord ka pöördumatud tüsistused.

Autor: Urve Vilk, Ketlin Beljaev

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700