16. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas on võimalik avatud kontorites, pidevatest katkestamistest ja suurtest nõudmistest hoolimata hoida end läbi põlemast?

Tahtejõuga võib küll kaugele jõuda, kuid praktika näitab, et sellest on suuremaid jõudusid. Näiteks meie nn loomalikud funktsioonid nagu nälg, viha, sugutung jmt. Need asuvad aju vanemas, loomariigiga ühises osas. Inimest eristab loomadest neokorteksi ehk uuema aju suhteline suurus, milles asuvad keerulisemad funktsioonid, kaasa arvatud mõtlemine ja teadvus. Püüame ju teadlikult neid, tihti madalateks tungideks peetud himusid valitseda, lõpetades enamikul juhtudel pärast pikka kannatamist ikkagi kaotajana. Mõtelge kas või, kui kaua õnnestub inimestel kinni hoida pähe tulnud dieedipidamise ideest?

Toon selle näite seoses huvitavate uuringutulemustega, mis näitavad, et stressiolukorras hakkab inimese aju oma tähelepanuvõimet vähemaks reguleerima. Seejuures kannatab eriti just võime lülituda ümber ühelt tegevuselt teisele, nagu näitas stressiolukorras arstidega tehtud uuring. Hirm, viha ja keerulisemast jutust arusaamatus on tuttavad märgid stressiolukorda sattunud inimesest. Piltlikult öeldes võtab siis meis võimu loom, sest selle kasutada olevad lihtsad strateegiad on olnud erakordselt elujõulised. Inimese kõrgeim ajutegevus võib olla meile rõõmuallikas näiteks telekavaatamisel, kosmosevallutamisel või töölkäimisel, kuid see pole elujõulisuse garantii – haikala on nälja ja sugutungi abil elus püsinud 450 miljonit aastat ja elaks üle ka 5 miljoni aastase inimese, kui viimase mõistus ei peaks haikalauimesuppi prestiiži tunnuseks.

Seega peitub meis piisavalt vägevaid kaitsemehhanisme ja me peaksime olema signaalide suhtes tähelepanelikud. Tähelepanelikud peaksid olema nii töötaja kui ka tema töökeskkond, sest kahju kannatatakse üheskoos.

Millised on uusimad avastused töö- tervise ja üldse terviseteaduste vallas?

Suhteliselt värske avastus on teadvuse ja immuunsüsteemi vahelise seose leidmine. Seda seost uurib täiesti uus teadusharu – psühhoneuroimmunoloogia. Näiteks on teada, et meie kaitsemehhanismide suutlikkus patogeenidega võidelda sõltub meie tujust. Samuti on leitud, et immuunsüsteem on aktiivne uneajal ja magamine on haigusest jagusaamisel oluline. Kuigi viimane kuulub ka nn talupojatarkuse valda, on see nüüd ka teaduslikku kinnitust leidnud. Paraku ei ole teada need mehhanismid, mis seovad aju ja immuunsüsteemi omavahel.

Kas eestlased üldiselt hoiavad end? Kui heaks võib pidada meie töökeskkonda nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes?

Arvestades, et ÜRO inimarengu raporti alusel oleme kusagil 40. koha juures ehk parema veerandi viimased, siis poleks nagu põhjust muretseda. Inimarengu raport võtab näiteks arvesse kirjaoskust, tööhõivet, rahvuslikku koguprodukti jmt. Peamine põhjus, mis meid selles raportis allapoole veab, on madal keskmine eluiga. Lisaks oleme eurooplaste õnnelikkust kajastava mõõdiku European Happy Planet Index alusel kõige õnnetumad eurooplased. Veel oleme Euroopa mõistes kuritegevuse tippriik jne. Niisugused märgid ei räägi enda hoidmisest.

Ma ei oska anda üldistavat hinnangut meie töökeskkonnale. Kindlasti leidub toredaid ja stimuleerivaid ning ka töötajaid raiskavaid tööpaiku. Tegemist on suhteliselt noore teemaga, kuigi tööpaiga optimeerimisega on tegeletud peaaegu kolmveerand sajandit.

Suure osa tänapäeva töötajate tegevusala erineb kitsa oskusteabe rakendajatest, sest tegemist on pigem mitmes ülesandes-ametis oleva infohaldajaga, kelle edukuse mõõdikuks on väljastatud paberite kvantiteedi asemel ühele lehele koondatud kvaliteetne otsus.

Loe täispikka intervjuud  Äripäeva infolehest "Tööjõuturg".

Autor: Urve Vilk, Tiina Saar