18. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näitus “Nõugkogude naine eesti kunstis” pakub vaatajale töid Teise maailmasõja lõpust kuni 1960ndate aastateni, mis oli tüüpilise nõukogude naise ikonograafia kõrgaeg Eesti kunstis. Välja on pandud Luulik Kokamägi, Aino Bachi, Kalju Reiteli, Leili Muuga, Eduard Einmanni ja mitmete teiste tööd.

Kõrvuti kauneid baleriine ja näitlejannasid kujutavate maalidega, millest kiirgab nõudkogudeaegset glamuuriiha, saab näitusel näha üht ehedat nõukogude naist põllutöid tegemas, loomi talitamas, raudteel töötamas, kala püüdmas ja veel sajal rindel askeldamas.  

Töödes on selge rõhuasetus meeste ja naiste näilisel võrdõiguslikkusel. Ikka ja jälle näeb töödel naisi ühes meestega samaväärset tööd tegemas. Seda teemat iseloomustab näiteks suurepäraselt Priidu Aaviku, Lepo Mikko ja Alo Hoidre “ENSV tõusev tööstus” (1950-1951), mis rõhub selgelt naiste näilistele võimalustele rasketööstuses kaasa lüüa. Kauni kuvandi taga eksisteerinud reaalsus oli aga nagu ikka sootuks midagi muud.

Lisaks olid ka naise need, kes punapõskselt ja naerulsui  propaganda plakatitel sotsialismiideoloogiast läbiimbunud sõnumeid edasi andsid. “Rajame uusi puuvilja- ja marjaaedu kolhoosidesse!”, “Anname kõik oma jõu Nõukogude Liidu võimsuse tõstmiseks – rahu kindlustamiseks!” on vaid mõned üleskutsetest. Ent näitus ei unusta nõukogude naise näilise karmuse kõrval ka tema pehmemat poolt. Rida portreesid oma lugudega annavad edasi tolleaegse ajastu tegelikku hõngu, meeleolusid, kitsendusi ja nendest kitsendustest vabanemise soovi.

Nõukogude aega pikemalt näinutele on see kindlasti huvitav tagasivaade. Neile, kes sellest ajast aga ainult kerget mekki tunda on saanud, tõmbab näitus eest nii mitmedki kardinad ja näitab tolle ajastu ilu ja valu.      

Autor: Signe Sillasoo, Urve Vilk