29. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööinspektsioon korraldas maikuus Euroopa Sotsiaalfondi vahenditega töö- ja puhkeaja teabepäevad üle Eesti. Teabepäevad olid suunatud eeskätt tööandjate esindajatele ja eesmärk oli selgitada töö- ja puhkeaja regulatsiooni töölepingu seadusest lähtudes.

Mis peab tööajakavas kirjas olema?

Kindlasti tööpäeva alguse ja lõpu kellaaeg ning tööpäevasisesed vaheajad – nii töölepingu seaduse kui ka muude seaduste alusel antavad pausid tööpäeva kestel.

TLSi § 47 lõike 2 kohaselt peab tööandja võimaldama töötajale iga kuuetunnise töötamise kohta 30 minutit  tööpäevasisest vaheaega ja seda 30 minutit osadeks jaotada ei tohi.

Kui töötaja tööpäev algusest lõpuni kokku on 13 tundi, siis on nimetatud ajavahemikus kaks kuuetunnist töötamise perioodi ning mõlema eest peab tööandja võimaldama 30minutilise vaheaja. Ei ole keelatud, et need 30 minutit liidetakse ja töötajale võimaldatakse ühetunnine paus tööpäeva keskel.

Töölepingu alusel antavat tööpäevasisest vaheaega ei arvestata üldjuhul tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal.

Eeltoodu tähendab, et kui töötajal on 13 tunnine tööpäev, ning selle kestel on kaks 30-minutilist pausi, siis töötaja tööaeg sel päeval on 12 tundi, aga kui vaheaega töötaja oma äranägemise järgi kasutamiseks ei anta, siis on töötaja tööaeg 13 tundi.

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 9 lõike 3 märkega 1 kohaselt peab tööandja suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad.

Kui palju eelnimetatud vaheaegu peab andma või kui pikad need peaksid olema, sõltub töö iseloomust. See peab selguma töökeskkonna riskianalüüsi tegemise ning riskide vältimise ja vähendamise tegevuskava koostamise tulemusel.

Needki tööaja hulka arvatavad pausid peavad olema kirjas tööajakavas või muudes tööajakorralduse reeglites.

Kui töötaja on teinud ületunde ja tööandja hüvitab selle vaba ajaga, peab see nähtuma tööajakavas. See tähendab, et tööajakavasse märgitakse eristatult vaba aeg eelneva perioodi ületunnitöö eest.

Tööajakavas peaks kajastuma ka muu vaba aeg, mida tööandja võimaldab tööajast. Näiteks TLSi § 38 ja 42 (koosmõjus) alusel antav vaba aeg, kui see on eelnevalt planeeritud, mitte ootamatult tekkinud olukord (töötaja läheb eriarsti juurde ja on sellest pikalt ette teatanud) või TLSi § 99 alusel antav vaba aeg uue töö otsimiseks.

 Tööajakava alusel on mugav pidada tööaja arvestust. Tööajakavast lähtudes ja arvestades faktilistest asjaoludest tekkinud muudatusi, saab tööandja pidada ka tööajaarvestust ehk liita kokku kõik töötaja töötunnid, jälgida ületunde ning öisel ajal töötamist.

TLSi § 46 lõige 1 seab töö tegemise aja piirangu. Tööaeg kokku (tavapärane- ja ületunnitöö kokku) ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. See reegel kehtib kõigi töötajate puhul.

Kui töötajale kehtib TLSi § 46 lõikes 3 sätestatud erisus ja ta võib töötada kuni 52 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, peab tööandja tema puhul täiesti eraldi arvestust pidama. See tähendab, et sellised töötajad peavad teistest (tavareeglitele alluvatest) töötajatest eristatavad olema.

Millal töötaja on öötöötaja ja mis reeglid siis kehtivad?

TLSi § 50 kohaselt loetakse öötöötajateks need töötajad, kes töötavad vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast ööajal ehk ajavahemikus 22.00–06.00.

Öötöötaja staatuse saamiseks peab töötaja töötama nädalas 15 tundi (summeeritult) öisel ajal. Öötöötaja on seega töötaja, kes töötab pidevalt, aasta ringi igal nädalal ööajal 15 tundi või töötab paaril nädalal aastas 15 tundi öösel ehk omab öötöötaja staatust vaid neil nädalail, mil ta teeb öösel tööd 15 tundi. Teistel nädalatel, kui ööajal töötatakse vähem, on tegemist tavatöötajaga ja TLSi § 50 piiranguid järgima ei pea.

2010. aastal omandab töötaja öötöötaja staatuse ka siis, kui on töötatud 677 tundi öisel ajal (see on 1/3 2010. a eelduslikust kalendaarsest tööajast) ning seejärel rakenduvad TLSi 

§ 50 piirangud käesoleva kalendriaasta lõpuni.

Öötöötaja staatuse saanud töötaja puhul kehtib üldreegel, mille kohaselt ei tohi ta töötada keskmiselt rohkem kui 8 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul seitsmepäevase arvestusperioodi kohta.

Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et öötöötaja puhul ei ole tähtis, kas konkreetse nädala töövahetused langevad öisele või päevasele ajale, töötundide arv 7 päeva kohta ei tohi mingil juhul kokku ületada 48 tundi.

Kui töö on tervistkahjustav, ei tohi töötaja mingil tingimusel töötada üle 8 tunni 24tunnise ajavahemiku jooksul.

Täiendava selgituse öötöö kohta leiate sotsiaalministeeriumi kodulehelt www.sm.ee töölepingu seaduse käsiraamatust (värskendatud 2010. aasta märtsis).

Öötöö reeglitest ei saa mööda vaadata ka osalise tööajaga töötava töötaja korral, temalegi kehtivad kõik samad reeglid ja erandid.

Loe tööajakavast pikemalt Äripäeva infolehest "Tööjõuturg".

Autor: Meeli Miidla-Vanatalu, Urve Vilk