Autor: Signe Sillasoo • 12. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1. „Autopalavik.Hädavajalik kaaslane autohullule“

Autor: James May

Tõlkija: Virgo Siil

Tänapäev 2010, 240 lk, kõva köide

Vaimukas autoraamat

Populaarse telesaate „Top Gear“ juht James May arutleb ekraanilt tuttavas humoorikas ja iroonilises stiilis kõige autodega seonduva üle. Näiteks küsib ta: „Kas argised autosõidud poleks tunduvalt haaravamad, kui peaks oluliselt rohkema pärast muretsema?“ Selle teadasaamiseks laenas May 1922. aasta Buicki, et näha, mis tunne oli sõita ajastul, mil autojuht oli veel haruldase masina valitseja. Pärast pooletunnisrt sõitu võttis „keeruline“ tegevus mehe täiesti läbi ja ta tõdes, et lihtne autojuhtimine on palju parem.

Loomulikult ei piira ta end ainult automaailmaga, vaid teeb sujuvalt hüppeid hoopis muudele teemadele: prantslaste pentsikutest kommetest austraallaste duši all laulmiseni jms. Kõik need lood on vaimukad ja omamoodi õpetlikudki.

2. "Laimukirjade läkitaja surm“

Autor: M. C. Beaton

Tõlkija: Marja Liidja

Kujundaja; Jüri Jegorov

Šoti kriminullide sari

Tänapäev 2010, 248 lk, pehme köide

Keeruline sõlmepundar

Kaunist Lochdubhi linna tabab ootamatu õelusepuhang arvukate laimukirjade näol. Asi teeb surmava pöörde, kui kohalik postkontoripreili leitakse pooduna tema toast, pahatahtlik läkitus jalge all. Ehkki ülemused liigitavad intsidendi ilmselgeks enesetapuks, kuulutab konstaabel Hamish Macbeth selle mõrvaks ning põhjustab korraliku meediatsirkuse.

Peagi häirib mehe tähelepanu aga Jenny Ogilvie, ta ekskihlatu sõbranna, kes saabub Lochdubhi, et konstaabel võrgutada. Samal ajal varitseb politseinikku ka kohalik reporter Elspeth Grant, kes on võtnud nõuks saada endale kuum lugu... ja loomulikult ka Macbeth ise.

Selles plahvatusohtlikus juhtumis tuleb konstaablil hakkama saada ohtlike armulugude ning sünge, kirjaosava kurikaelaga.

3. "Oht“

Autor: Dick Francis

Tõlkija: Tiiu Loog

Kujundaja: Jüri Jegorov

Varrak 2010. 320  lk, pehme köide

Luupainalikud katsumused

Inimeste röövimine on kurb tõsiasi. Nii on alati olnud ja nii jääb, tõdeb põneviku peategelane Andrew Douglas, kelle tööks on aidata ohvreid ja nende perekondi. Asudes lahendama talle iseloomuliku taktitunde ja julgusega kauni itaalia tütarlapse, kes sõidab koju lahtises sportautos, Inglismaa lõunaranniku supelrannas liivast õhulosse ehitava väikese poisi ja pressivastuvõtule teel olnud Baltimore’i Jockey Clubi presidendi röövi.

Tuleb välja, et neil inimestel on midagi ühist. Noor itaallanna on džoki ja väike poiss võidusõiduhobuse omaniku ainus poeg. Ja hakkabki kujunema pilt isikust, kes seisab selle rahvusvahelise kuritegude ahela taga - Verdi austaja, külm kalkuleerija, omamoodi ka võiduajamiste fänn.

4. „Torm“

Autor: Lauri Vahtre

Kujundaja: Toomas Niklus

Varrak 2010, 356 lk, kõva köide

Tegusa Eesti diplomaadi lugu

Õhkõrn tsivilisatsioon

Lauri Vahtre hoogne ja kaasakiskuv romaan „Torm“, mis on ühtaegu nii põnevus- kui hoiatuslugu, viib lugeja ettearvamatute sündmuste keerisesse Kuubal, Ameerika Ühendriikides ja Euroopa eri paigus. Peategelasel, Eesti ministeeriumiametnikul Adam Saksal tuleb tegelda nii maailma päästmise kui omaenda sassis elusuhete harutamisega, ning kõike seda kolossaalse katastroofi taustal, mis toob ilmsiks, kui õhuke on tsivilisatsioon meie ümber ja kui kergesti võib puruneda inimlikkus meie sees.

„Aga… inimene on äraarvamatu. Küllap intrigeeriti „Titanicul“ ka veel siis, kui auk oli juba pardas. Castro pikk ja karvane käsi? Vene salateenistus? Baski terroristid? Osama“ küsib üks teose tegelasi Mark.

5. „Valikuvõimalus“

Autor: Aimee Beekman

Kujundaja: Heino Prunsvelt

Sari „Hõbevarmu“

Pegasus 2010, 261 lk, kõva köide

Kunagine kultusromaan

1978. aastal ilmunud „Valikuvõimalus“mõjutas tervet põlvkonda naisi, esitades väljakutse senisele abielumudelile.

Kaunis Regina tunneb end juba lootusetu vanatüdrukuna. Linnaelu esialgne sära on muutumas rutiiniks, sõbrannade võrgustik kisub tüütuks pseudoperekonnaks. Pärandusega saadud maja alevis paneb Regina valikuvõimaluse ette: kas teha julge otsus ja jätta oma senine elu? Õpetajana töötav naine  teeb valiku, mis viib ta mõtted perekonna loomisele ja tulevastel lastele. Kuid ta ei soovi oma laste isaks meest, kelle järeltulijad võiks näiteks alkoholi või haiguste tõttu saada kaasa halvad geenid. Regina otsustab valida tavapärasest erineva võimaluse. See mis järgneb, on kas eksperiment või oma viis õnne otsida?

6. „Krimmi päevik“

Autor: Tiina Rekand

Kujundaja: Anna Lauk

Tänapäev 2010, 240 lk, pehme köide

Õpetaja elu eestlaste keskuses

Tiina Rekand elab alates 2008. aasta sügisest Krimmi eestlaste keskuseks olevas Krasnodarka külas, kus kogub materjali sealse eestlaskonna kohta, ja töötab Aleksandrovka keskkoolis, õpetades kohalikele eesti keelt ja kultuuri. “Krimmi päevik” on tema humoorikas sissevaade Ukraina külaromantikasse ja Krimmi elanike, eelkõige seal elavate eesti juurtega inimeste eluolusse ja identiteeti. Kõrvuti kohalikuga kajastuvad raamatus ka autori enda tunded – raske algus võõrastes ja kasinates oludes, kodunemine ja teistkordne naasmine keskkonda, mis oli algul vastumeelne ja tundmatu.

7. „Brodecki raport“

Autor: Philippe Claudel

Tõlkija: Anti Saar

Kujundaja: Jan Garshnek

„Pegasuse väike sari“

Pegasus 2010, 332 lk, pehme köide

Mälusoppidest välja

Claudeli seitsmes romaan „Brodecki raport“ lahkab autorile iseloomulikus stiilis Teise maailmasõja järgse Euroopa valulikumaid küsimusi. Raamat on ülesehituselt kihiline: päevikulaadsed episoodid vahelduvad kord süngete, kord hõllanduslike tagasivaadetega kuude ja aastate taha, minajutustaja detailitäpsed looduskirjeldused painajalike, ähmaste unenäopiltidega. Ning selle kõige seob tervikuks autori julmilus poeetika.

„Ühelt poolt on ka „Brodecki raport“ „tüüpiline“ holokaustiromaan – intiimne isiklik draama , mis on paigutatud anonüümsesse keskkonda suure kollektiivse kannatusloo taustale. Ent oma üldistusjõu tundukse ta võlgnevat iseomaselt kirjanduslikule asetusele,“ märgib tõlkija Anti Saar saatesõnas.

8. „Ludus tonalis. Kirg“

Autor: Käbi Laretei

Tõlkija; Anu Saluäär

Kujundaja: Andres Tali

SE & JS 2010, 216 lk, kõva köide

Iseäralik armastuslugu

Käbi Laretei jutustab oma mälestusteraamatus  „Ludus tonalis. Kirg“ ühest lõpetamata armastuseloost, mis sai alguse kohtumisest ühe ameerika abielupaariga.

„Ludus Tonalis” on Paul Hindemithi kompositsiooni pealkiri. See tähendab „Helide mängu”. 1952. aastal usaldati Stockholmis Hindemithi külaskäigu ajal selle värvika teose esitamine Lareteile  ja kolmteist aastat hiljem mängis ta seda New Yorgis Carnegie Hallis, kus Clay ja Eva Coss tema etteastet kuulasid.

„Ma kirjutan meist nagu mingist mängust, mis nii nagu „Ludus tonalise“ muusika, kulgeb ajas ja ruumis kord üles, edasi ja tagasi, kord lõpeb, siis jälle algab. Ma mängin, aga ma mängisin üht ohtlikku MÄNGU…“ ütleb autor saatesõnas.

9. „Kultaste saaga. Nikolai Kultase elujutustus. Kristi Kultas-Ilinsky elujutustus“

Koostaja: Mall Jõgi

Tõlkija: Kristina Kruuse-Tezak

Kujundaja: Andres Tali

Tammerraamat 2010, 44 lk, kõva köide

Ellujäämisõpetus

“Kultaste saaga” pole ainult isa ja tütre paeluv lugu, see on ühe eesti perekonna saatusesaaga meie rahvale ränkadel ja keerulistel aastakümnetel.

Mitmekülgsete huvidega andekas ja ettevõtlik Nikolai Kultas asutas alla kolmekümnese noore mehena Tallinna kesklinnas elegantse kohviku, mille peremees ta sai olla vaid pisut üle kolme aasta. Siis tuli nõukogude võim, kohvik natsionaliseeriti ja peatselt küüditati kogu Kultaste pere Siberisse.

Tütar Kristi lõpetas Moskva Riiklikku Ülikooli ja tegi ka oma kandidaaditöö Moskvas aju-uuringute instituudis. Kristi Kultas-Ilinsky teadlasekarjäär algas Venemaal ja on jätkunud edukalt pärast abikaasaga emigreerumist Ameerika Ühendriikides.

10. „Veenuse juus“

Autor Mihhail Šiškin

Tõlkija: Jüri Ojamaa

Kujundaja: Dan Mikkin

Sari „Moodne aeg“

Varrak 2010, 479 lk, kõva köide

Teetähis: armastus

Viimased viisteist aastat Šveitsis elanud vene kirjaniku Mihhail Šiškini romaan „Veenuse juus“ on pälvinud Rahvusliku Bestselleri ja Suure Raamatu preemia.

„Šiškin ühendab oma proosas vene ja euroopa kirjanduse traditsioonide parimad jooned, temas on kõrvuti Tšehhovi, Bunini ning Nabokovi sõnavara rikkus ja lause plastilisus, peen psühhologism ja loomupärane kodanikupaatos,“ märgib raamatu saatesõnas tõlkija.

„Veenuse juukses“ laseb Šiškin lugejal süüvida erinevatesse ajaloolistesse ja geograafilistesse olukordadesse ja teose tegelaste saatused põimuvad täiesti ootamatul kombel, nende teetähiseks elus on armastus: õnnelik, dramaatiline, mitmesugune. „Kui armastus on kord olnud, ei kao see mitte kunagi“ - see on raamatu leitmotiiv.

11. „Sašenka“

Autor Simon Montefiore

Tõlkija: Riina Jesmin

Varrak 2010, 488 lk, kõva köide

Põnev perekonnalugu

Seni ajalooaineliste teoste autorina tuntud Simon Montefiore romaan „Sašenka“ käsitleb ühe suguvõsa kolme põlvkonna lugu Venemaa ajaloo tuultepöörises. Peategelanna on jõuka juudist ärimehe tütar, kes liitub enne revolutsiooni kuueteistkümneaastaselt bolševikega ja satub 1939. aastal sellesama partei poliitika hammasrataste vahele. Romaani kolmandas osas püüavad Sašenka järeltulijad tema saatust välja selgitada.

„Ennekõike on see raamat armastusest ja perekonnast, kuid ma tahtsin ka, et nood Venemaa ajaloo kummalised ja traagilised päevad oleksid huvitavad lugejale, kes võib-olla ajalooraamatuid ei loe,“ selgitab autor ja lisab, et üksikasjad, mis puudutavad toonast elu-olu ning paljusid tegelasi, tuginevad suures osas faktidele. 

12. „Suvine merereis“

Autor: Truman Capote

Tõlkija: Kersti Unt

Kujundaja: Jüri Jegorov

Sari „Punane raamat“

Tänapäev 2010, 127 lk, kõva köide

Leitud romaan

Truman Capote'i (1924 -1984) „Suvine merereis” avastati juhuslikult 2004. aastal kirjanikust järelejäänud paberite hulgast, romaan on alustatud 1943. aastal ning ta töötas selle kallal vahelduva eduga umbes 10 aastat.

Noore muretu seltskonnadaami Grady McNeili vanemad jätavad ta 1945. aasta suveks üksi New Yorki nende Viienda avenüü luksuslikku korterisse. Omapead jäänud, soojendab Grady oma salajast armulugu lihtsa Brooklynist pärit juudi soost sõjaveteraniga. Ajapikku muutub suhe tõsisemaks ja moraalses plaanis hägusemaks ning Grady on sunnitud langetama rea otsuseid, mis muudavad igaveseks paljude ta lähedaste elu.

Capote'i tuntumaist teostest on eesti keeles ilmunud „Hommikueine Tiffany juures”, „Külmavereliselt” ja „Rohukannel”.

13. „Pidu sinus eneses“

Autor: Ernest Hemingway

Tõlkija: Enn Soosaar

Kujundaja: Anne Pikkov

Sari „Pegasuse klassika“

Pegasus 2010, 200 lk, kõva köide

Mälestusi Pariisist

Pärast Ernest Hemingway (1899 - 1961) surma ilmunud memuaarikogus  „Pidu sinus eneses“ kirjeldab autor oma Pariisis elamise perioodi 1920. aastatel.

„Kui sul on elus vedanud ja sa oled noore mehena Pariisis elanud, siis ükskõik kus sa oma ülejäänud elupäevad veedad, jääb ta sinuga, sest Pariis on pidu sinus eneses.“

Lisaks omapärasele pildile Hemingwayst, kes tol ajal oli veel vähetuntud ja raskustes vaevlev noor kirjanik, visandab raamat ka tema esimese naise, Elizabeth Hadley Richardsoni loo.

Paljude kriitikute arvates on "Pidu sinus eneses" Hemingway kõige säravam teos. Raamatus astuvad üles paljud tolleaegsed menukad kirjanikud ja intelligendid - Gertrude Stein, Francis Scott Fitzgerald, Ezra Pound, James Joyce, Ford Madox Ford jpt.

14. „Õnnepeole“

Autor: Edith Piaf

Tõlkijad: Sirje Keevallik , Lauri Leesi

Kujundaja: Siiri Timmerman

Tänapäev 2010, 184 lk, kõva köide

Lauljatari okkaline õnnetee

Maailmakuulus lauljanna Édith Piaf esines oma karjääri alguses Prantsusmaa tänavail ja kasarmuis ning kandis artistinimesid Denise Jay, Tania ja Miss Édith. Autobiograafias „Õnnepeole”, mis ilmus esmakordselt viis aastat enne lauljanna surma - 1958 -, jutustab Piaf tundeküllaselt ja humoorikalt oma trööstitust lapsepõlvest, lauljaks kujunemisest, oma ajastu tuntud kunsti- ja kultuuritegelastest ning kuulsuse elust. Tema peadpööritava edu saladus seisnes õnnes ja juhuses, meeletus töös ja tahtejõus, eelkõige aga iseendaks jäämises.

„Jumaldatud inimese hukkumisega langes mu maailm kokku. Arvasin, et ma ei saa enam kunagi olla õnnelik, et ma ei naerata enam kunagi, olin lootusetu, jõuetu, tahetu. Usk päästis mu,“ pihib Piaf.

15. „Sõjaväetõlgi märkmed“

Autor: Jelena Rževskaja

Tõlkija: Toomas Huik

Kujundaja: Villu Koskaru

Tänapäev 2010, 360 lk, kõva köide

Suure sõja keerises

Kuigi punaarmeelastel ei lubatud Teise maailmasõja ajal päevikut pidada, söandas Jelena Rževskaja siiski seda vargsi teha.

„See on sõda nii, nagu mina seda nägin, alates lahingust Moskva all kuni viimaste päevadeni Hitleri punkris, ja Stalini katse ajalugu oma käe järgi ümber teha,“ iseloomustab autor. „Aastad läbielatut ei kustuta. Vastupidi, mõned aspektid ja tahud tulevad isegi selgemini esile. Sõja lõpu suurte sündmuste kirjeldus jääks poolikuks, kui ma enne ei käsitleks sõja algust, õpinguid sõjaväetõlkide kursustel ja peaaegu nelja-aastast teenistust tegevväes,“ ütleb ta raamatu saatesõnas. Raamat sisaldab paljusid toonaseid mälestus- ja muljekilde, mida autor tsensuuri (ja enesetsensuuri) tõttu pole varem oma teostes kasutanud.